100 meetri jooks
From Wikipedia, the free encyclopedia
100 meetri jooks on jooksusprindialade hulka kuuluv kergejõustikuala, lühima distantsiga jooksuala olümpiamängude praeguses võistluskavas.
See artikkel vajab toimetamist. (August 2013) |
100 meetri jooksus võisteldakse staadioniraja sirgel osal, nii et rada ei sisalda kurve. Iga võistleja peab jääma oma rajale. Starditakse madalstardist stardipakult.
Sisestaadionid on tavaliselt väiksemad kui välistaadionid ja kuna neil enamasti ei ole 100 meetri pikkust sirget lõiku, ei ole sise- ja välivõistluste tulemused kurvi tõttu võrreldavad. Seepärast võisteldakse sisevõistlustel 100 m jooksu asemel 60 m jooksus.
100 m jooksu maailmarekordi omanikku nimetatakse sageli maailma kiireimaks meheks või naiseks.
Praegune meeste maailmarekord, mille 2009. aastal püstitas Usain Bolt, on 9,58 sekundit.[1] Eesti rekord on 10,19 sekundit ja selle püstitas Marek Niit 2012. aastal.[2]
Praegune naiste maailmarekord, mille 1988 püstitas Florence Griffith-Joyner, on 10,49 sekundit. See vastab keskmisele kiirusele 9,53 m/s ehk 34,31 km/h. Eesti rekord on 11,47 sekundit ja selle püstitas Ksenija Balta 8. augustil 2006.
100 meetri jooks jääb keskmise kiiruse poolest 200 m jooksule alla. Kuigi pikem distants toob kaasa jooksukiiruse vähenemise, on seal maksimaalse kiiruse saavutamisele kuluv aeg suhteliselt lühem.
100 m jooksu tippmarke ei loeta rekorditeks, kui taganttuule kiirus ületab 2,0 m/s (IAAF-i reegel 163.8).
100 m distantsi joostakse ka meeste ja naiste 4×100 m teatejooksus. Samuti on 100 m jooks meeste ja naiste kümnevõistluse esimene osaala. Kuni 1949. aastani oli 100 m jooks naiste viievõistluse ja kolmevõistluse osaala.