Kaheteistkümne tahvli seadused
From Wikipedia, the free encyclopedia
Kaheteistkümne tahvli seadused (ladina keeles Leges Duodecim Tabularum, mitteametlikult Duodecim Tabulae) oli Vana-Rooma vanim seadustik, mis koostati 451–450 eKr[1]. Kaheteistkümne tahvli seadustega anti kirjalik vorm õigusele, mis hakkas siduma kõiki kodanikke.
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Kaheteistkümne tahvli seadused olid olulised Rooma õiguse kujunemisel ning sisaldasid nii avalikku kui ka eraõigust. Need seadused olid Titus Liviuse sõnul kirjutatud kaheteistkümnele pronkstahvlile (Liv. Ab urbe 3.57.10), kuid Sextus Pomponiuse sõnul elevandiluutahvlitele (Dig. 1.2.2.4). Kaheteistkümne tahvli seaduste eesmärk oli tagada, et kõiki Rooma kodanikke koheldaks võrdselt.
Seaduste kirjapanemise põhjus oli, et seadusi ei saaks nende loojad ning kõrged ametnikud enam oma tahtmise järgi muuta. Kui seadus tehti avalikuks tahvlitele kirjutamisega, siis oli see teada kõigile ja kõikide kohustus oli seadust tunda ning järgida.
Kaheteistkümne tahvli seadused hävitati Rooma mahapõletamisel 390 eKr. Seega ei ole originaalseid allikaid alles jäänud, kuid mõningate fragmentide ja kirjanduse põhjal on sisu osaliselt taastatud. Peamised allikad kaheteistkümne tahvli seaduste loomise kohta on Titius Liviuse "Linna rajamisest" ("Ab urbe condita") ja Pomponiuse "Enchiridion", mis oli säilinud 6. sajandil koostatud kogumiku "Digestide" vahendusel.