Südamerütmur
From Wikipedia, the free encyclopedia
Südamerütmur[1] ehk südamestimulaator ehk südame tehisrütmur ehk kardiostimulaator ehk kunstlik südamerütmigeneraator (artificial cardiac pacemaker, mitte segamini ajada südame loomuliku rütmijuhtijaga) on meditsiiniseade, mis kas inimese või looma keha pinnale või keha sisse paigaldatuna (implanteerituna) stimuleerib südame kokkutõmbumist, saates selleks elektroodi südamelihase tõmbumist ergutavaid lühikesi elektrilisi impulsse.
See artikkel vajab toimetamist. |
Südamelöögi esilekutsumiseks tekitab südamerütmur lühikese elektriimpulsi, mis antakse südamelihasesse kas kehale kinnitatud (või söögitorusse viidud) või südame sisse viidud või südame pinnale kirurgilise operatsiooni käigus paigaldatud elektroodi(de) kaudu.
Sellise stimuleerimisega saab südame löögisagedust kiirendada. Südamerütmuri kasutamise peamine eesmärk ongi säilitada adekvaatne südame löögisagedus olukorras, kui südame loomulik rütmiallikas ei tööta enam piisava sagedusega, või siis tagada südame vatsakeste kokkutõmbed olukorras, kui südame erutusjuhtesüsteemis on tekkinud erutussignaali levimisele takistus.
Nüüdisaegsed implanteeritavad südamerütmurid on programmeeritavad. Neid programmeeritakse välise programmaatorseadme abil, mis tähendab, et kardioloog saab valida iga patsiendi jaoks sobivad (optimaalsed) stimuleerimise režiime ka pärast seadme implanteerimist.
Osal implanteeritavatel kardiostimulaatoritel on mitu elektroodi eri südamepiirkondade stimuleerimiseks, et parandada nt südame vatsakeste tõmbumise sünkroonsust. Sellised seadmed annavad elektroodidesse impulsse südame töötsükli eri ajahetkedel, mis määratakse kardioloogi poolt vastavalt elektroodide paiknemisele südames.
Lisaks on olemas implanteeritavad kardioverter-defibrillaatorid (ingliskeelne lühend ICD), mis lisaks südame stimuleerimisele ehk aeglase rütmi kõrvaldamisele suudavad teostada ka defibrilleerimist/kardioversiooni ehk katkestada eluohtlikud kiired südame rütmihäired.