Sünoptilised evangeeliumid
From Wikipedia, the free encyclopedia
Sünoptilisteks evangeeliumideks nimetatakse Uue Testamendi kolme esimest evangeeliumit – Matteuse, Markuse ja Luuka evangeeliumit –, kuna nende sisud langevad paljuski kokku. Evangeeliumide sarnasus tuleb hästi esile, kui nimetatud tekste kõrvuti lugeda. Sõna ”sünoptiline” põhineb kreeka keele sõnal σύνοψις, synopsis, mis tõlkes tähendab “koos vaatlemist”.
Matteuse, Markuse ja Luuka evangeeliumides räägitakse sageli samadest sündmustest ühesuguses järjekorras, kasutades selleks kattuvaid sõnu, üsna sageli aga lausa identseid lauseid. Nii võib evangeeliume võrreldes näha, et Markuse evangeeliumi 666 salmist on üle 600 leitavad ka Matteuse evangeeliumis. Luuka evangeeliumis on sarnaseid või sõna-sõnalt Markuse evangeeliumiga kokkulangevaid salme ligi 350. Lisaks võib leida ühesuguseid kirjakohti ka Matteuse ja Luuka evangeeliumide vahel (pea 200 ühist salmi), mis Markuse evangeeliumis puuduvad.
Perikoopide kokkulangevust seletatakse kirjanduslike sõltuvussuhete teooriate kaudu. Tänapäeval on kõige rohkem tunnustust leidnud kahe allika teooria, mille järgi on Markuse evangeelium vanim. Nii Luuka kui ka Matteuse evangeeliumi aluseks on selle teooria kohaselt võetud Markuse evangeelium ja veel lisaks kaduma läinud Jeesuse ütluste allikas ehk Q-allikas. Samuti on mõlemal evangelistil olnud kasutada veel oma eriallikas.