Soltau lahing (saksa: Schlacht bei Soltau) leidis aset 28. juunil 1519 ja oli Hildesheimi piiskopkonna vaenuse, mis toimus aastatel 1519–1523, sõjaline kõrgpunkt. Mõned allikad kirjeldavad seda kui "viimast rüütlite lahingut" (Die letzte Ritterschlacht). Seda kirjeldatakse sageli ka kui "viimast keskaegset vaenust".
| Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Aprill 2016) |
Quick Facts Toimumisaeg, Toimumiskoht ...
Soltau lahing |
---|
Osa Hildesheimi piiskopkonna vaenusest |
Heinrich II (Noorem), kes kaotas lahingu, kuid pääses põgenema |
Toimumisaeg |
28. juuni 1519 |
---|
Toimumiskoht |
Soltau lähistel tänapäeva Saksamaal |
---|
Tulemus |
Lüneburgi võit. Braunschweigi väed põgenesid ümberkaudsetesse rabadesse |
---|
Osalised |
---|
|
Väejuhid või liidrid |
---|
|
Jõudude suurus |
---|
|
Kaotused |
---|
arvatavasti 3000 – 3500 tapetut |
arvatavasti 10 – 200 tapetut |
|
Close
Vaenusel olid kõik selle aja aadliperede vahelise tüüpilise vaidluse tunnused. Selle keskmes oli tulude jaotus ja territoriaalsed nõuded, peamiselt Hildesheimi piiskopkonna maal. Kaks aspekti tegid selle siiski üsna erinevaks. Esiteks olid mõlema poole peamised eestvedajad vürstliku Welfide perekonna liikmed ja teiseks toetasid sõdivad pooled samaaegselt erinevaid pretendente Saksa-Rooma riigi keisri valimistel. Braunschweig-Calenbergi pool, mida juhtisid hertsogid Heinrich II ja Erich I, eelistasid Habsburgide Karli (hilisem keiser Karl V), Lüneburg-Hildesheimi liit, mida juhtisid hertsog Heinrich Keskmine ja piiskop Johannes IV, toetasid François I valimist uueks keisriks.
Vaatamata oma veenvale võidule Soltau lahingus kaotas Lüneburg-Hildesheimi liit lõpuks sõja Braunschweigi ja Calenbergi vastu, kui keiser Karl V keelas nii Lüneburgi hertsogi Heinrichi kui ka vürstliku piiskopi Johannese.