Relatiivsus
From Wikipedia, the free encyclopedia
Relatiivsus (ladina sõnast relativus) ehk suhtelisus ehk suhtes olemine on filosoofias omadus, mida vastandatakse absoluutsusele.
See seisneb sõltuvuses suhetest või kehtivuses ainult millegi suhtes.
Väljaspool filosoofiat võidakse relatiivsuse all mõista ebatäiuslikkust või piiratust.
Relatiivsed omadused on need, mis asjal on ainult teiste asjade (sealhulgas tunnetuse subjekti) suhtes. Tunnetuse relatiivsus tähendab, et tunnetussisud sõltuvad subjektist. Selles mõttes on igasugune tõde välismaailma kohta relatiivne tõde. Loodusteaduslik tunnetus on relatiivne (ka selle sõnastus on pidevalt muutuv). Absoluutne tõde ei tohiks sel juhul olla välismaailmast sõltuv (see käiks näiteks loogika kohta).
Relativismi järgi on igasugune tunnetus ainult relatiivne, sest ta sõltub teatud vaatekohast.
Kõik lõplikud asjad on relatiivsed, sest erinevalt absoluudist on nad olemas suhetes.