Théodore de Banville
Prantsusmaa kirjanik / From Wikipedia, the free encyclopedia
Théodore de Banville (õieti Étienne Jean Baptiste Claude Théodore Faullain de Banville; 14. märts 1823 Moulins, Allier' departemang – 13. märts 1891 Pariis, 6. linnajagu) oli prantsuse luuletaja, näitekirjanik, prosaist, draamakriitik ja luuleteoreetik.
See artikkel vajab toimetamist. (Märts 2014) |
Charles Baudelaire on teda nimetanud õnne poeediks (le poète du bonheur[1]). Teda peeti juba tema eluajal üheks oma aja väljapaistvamaks luuletajaks. Banville'i kuulsamad luulekogud on "Odes funambelesques" ja "Les Exilés". Kaasaegsed hindasid tema virtuooslikkust, teravmeelsust ja fantaasiat.
Ta oli Victor Hugo, Charles Baudelaire'i ja Théophile Gautier' sõber ning Arthur Rimbaud' tärkava ande avastaja.
Théodore de Banville oli viimane romantik, Théophile Gautier' tähtsaim õpilane, parnaslaste "eelkäija", kunsti kunsti pärast pooldaja ning sümbolistide mõjutaja. Ta kuulutas eksklusiivset armastust ilu vastu ning poeetilise akti universaalset selgust, vastandudes ühekorraga nii realistlikule luulele kui ka mandunud romantismile, kuna ta uskus kunstiloome puhtusse.