Vürstipeegel
From Wikipedia, the free encyclopedia
Vürstipeegel või valitsejapeegel (saksa Fürstenspiegel, ladina speculum principis, prantsuse miroir exemplaire, inglise mirror for princes) oli õpetusliku kirjanduse vorm, mis oli eeskätt suunatud kas ametis olevale või tulevasele valitsejale (vürstile) ning sisaldas enamasti nii praktilisi näpunäiteid valitsejaametiks kui moraalseid nõudeid temale. Enim vürstipeegleid kirjutati kesk- ja varauusaegses Euroopas, kuid žanril oli eelkäijaid ka vanaajal ning eriti antiikajal. Lääne-Euroopast eraldiseisev vürstipeeglite traditsioon oli Bütsantsis.
Vürstipeegel võis sisaldada nii õpetuslikku (pedagoogilist), manitsuslikku kui ka refleksiivset osa. Selle konkreetsemad teemad võisid olla valitseja kasvatamine ja harimine, aga ka valitsuskorraldus, ideaal, heaolu, valitsejakohused ja palju muud. Enamasti tegelesid vürstipeeglid ka valitsejaameti poliitilise, usulise ja eetilise legitimeerimisega ning võisid sisaldada ideaalvalitseja eeskuju. Samuti manitseti valitsejaid õigesti käituma ja hoiatati halva tegutsemise eest, mis võis viia türanniani – valitsemisvormini, mida reeglina peeti halvimaks. Vürstipeegel võis olla eraldiseisev kirjutis (nagu Niccolò Machiavelli teos "Valitseja"), ent selleks võib lugeda ka osa mõnest ulatuslikumast tekstist (nagu testamendist, traktaadist, lendlehest, jutlusest või manitsuskirjast).
Esimesed vürstipeeglilaadsed kirjutised pärinevad vanaajast. Euroopa vürstipeeglite traditsioon hakkas kujunema antiikajal Vana-Kreekas ja Rooma riigis. Alates 6. sajandist hakati kirjutama kristlikele valitsejatele (enamasti kuningatele) suunatud ja tugevalt eetilis-moraalse sõnumiga vürstipeegleid, mille eesmärk oli monarhist õiglase ja tõeliselt kristliku valitseja vormimine. Alates keskaja lõpust (15.–16. sajandist) muutusid üha olulisemaks praktilised eeskujud ja näpunäited, kus ideaalse ja moraalse valitseja eeskuju pakkumine polnud enam esmatähtis. Vürstipeeglid säilitasid oma tähtsuse kuni 18. sajandi lõpuni, mil Prantsuse revolutsiooni tagajärjel muutus valitsejavõimu põhjendamise mehhanism: riigipea jumaliku õiguse asemel hakati üha enam rõhutama rahvasuveräänsust.
Kuna vürstipeegleid ilmus läbi sajandite mitmel kujul ja iseloomuga, on sisuliselt võimatu ja ka kasutu otsida ja leida selle "tüüpilist" esindajat. Pigem võiks vürstipeeglite puhul rääkida teatud ühtseid jooni omavast kirjanduslikust traditsioonist, mille peamise ühisjoonena võiks nimetada tähelepanu pööramist valitsejaameti praktilisele poolele. Enamasti oli sel ka kasvatuslik aspekt ning vürstivõimu legitimeerimine läbi eetilis-moraalse paradigma ning spetsiifiliste vürstivooruste esitamise.[1]