Ühendverb

Ühendverb ehk ühendtegusõna on perifrastiline (mitmesuguste abisõnade kaudu väljenduv) verb, mille sisuliseks tuumaks on verb, mida täiendab orientatsiooni, perfektiivsust või seisundit, üksikjuhtudel ka modaalsust väljendav afiksaaladverb. Ühendverb koosneb tegusõna pöördelisest vormist ja määrsõnast. Näiteks: maha kukkuma, üles tõusma, kinni panema, ära minema, tarvis minema.

Ühendverb võib olla ka väljendverbi ja ahelverbi verbaalseks komponendiks, nt arust ära olema, jalga maha saama, puust ette tegema, vedru välja viskama, üle minema hakkama. Nt Kas te olete arust ära, et sinna lähete! Talle tehti kõik puust ette. Palavik hakkab üle minema.

Huno Rätsep^[1] jagas ühendverbid kahte rühma:

• ainukordsed ühendverbid;
• korrapärased ühendverbid.

Ainukordsed ühendverbid

 Pikemalt artiklis Ainukordne ühendverb

Ainukordsed ühendverbid on ühendverbid, mille osiste kombinatsioonivõimalused on piiratud. Nad moodustavad nii süntaktiliselt kui semantilistest liigendamatu terviku, s.t verbi ja afiksaaladverbi ühend on omandanud uue tähenduse: peale käima, üle ajama, maha võtma, peale ajama, juurde lõikama, üles ütlema, taga otsima, üle pakkuma, üle pingutama, üles lööma, üles ässitama jne.

Korrapärased ühendverbid

 Pikemalt artiklis Korrapärane ühendverb

Korrapärased ühendverbid ei ole valmis sõnastikuüksused nagu ainukordsed ühendverbid. Nad kujunevad mingi tähendusrühma verbide (nt liikumisverbide) suhteliselt korrapärasel kombineerumisel kindlasse rühma kuuluvate afiksaaladverbidega: alla / eemale / juurde / kohale / ligi / pärale / tagasi.. + minema / jooksma / astuma / kihutama / sõitma. Mõlemad ühendi osised säilitavad tähendusliku iseseisvuse.

Afiksaaladverbid

Orientatsioonilised afiksaaladverbid osutavad üldistatud kujul suhtelist suundumis-, paiknemis-, eemaldumis- või kulgemiskohta: alla, eemale, ette, juurde, kaasa, kohale, kätte, külge, maha, otsa, paigale, pärale, peale, sisse, taha, vastu, üles, ümber jne.Nt Jänes jooksis autole ette. Koor laulis solistidega kaasa.

Perfektiivsust väljendavad afiksaaladverbid märgivad tegevuse piiritletust või vähemalt piirivõimaluse olemasolu. Sellised afiksaaladverbid on läbi (lugema), maha (müüma), minema (minema), otsa (lõppema), tulema (tulema). Nt Ta luges raamatu läbi. Tulime koosolekult tulema.

Levinuim perfektiivsusadverb on ära, nagu ära jagama, ära mõistatama, ära ootama, ära tegema, ära tellima.

Seisundit väljendavad partiklid kuuluvad afiksaaladverbidena ühendverbide koosseisu vaid siis, kui nad moodustavad koos verbiga uue tähendusliku terviku ja tingivad lausemalli. Afiksaalsetena esinevad nt kinni (nabima), lahti (saama), kokku (kukkuma), viltu (minema).

Modaalsust väljendavad partiklid vaja ja tarvis ühendverbides vaja minema/olema, tarvis minema/olema. Nt Mul ei lähe seda raamatut enam vaja. On tarvis, et grammatika saaks kevadeks valmis.

Viited

1. Huno Rätsep. Eesti keele lihtlausete tüübid, Eesti NSV TA Emakeele Seltsi toimetised 12. Tallinn: Valgus.