Anatoomianomenklatuur

From Wikipedia, the free encyclopedia

Anatoomianomenklatuur ehk rahvusvaheline anatoomianomenklatuur on inimese ja loomade osade (tänapäeval ladinakeelsete) nimetuste (anatoomia terminite) süsteem, mille eesmärk on ühene vastastikune mõistmine erialainimeste vahel.

Vanaajast saadik on püütud anatoomia nomenklatuuri luua, kuid selle tagajärjel kujunesid samade kehaosade jaoks erinevad nimetusi. Peale selle saab kehaosasid, eriti lihaseid erinevalt jaotada. Nii näiteks defineeritakse mõnes nomenklatuuris reienelipealihas nelja lihase koondnimetusena, kuna aga teistes, uuemates lihastes peetakse reienelipealihast üheksainsaks lihaseks nelja alguskoha ja kinnituskohaga.

Vanaaja meditsiinis kasutati peamiselt vanakreeka- ja ladinakeelseid nimetusi. Araabia meditsiini mõjul tekkis keskajaks vanakreeka-, ladina-, araabia-, süüria- ja heebreakeelsete terminite segadik. Andreas Vesalius, kes vastustas araabiapäraseid sõnu, viis 16. sajandil läbi ladina keelel ja ladinapärastatud vanakreeka keelel põhineva põhjapaneva reformi anatoomiasõnavaras. Ladina keel oli keskajal üldine ülikoolikeel.[1] Tänapäeva anatoomia nomenklatuurid kasutavad ikka veel ladina keelt, mille kui surnud keele eeliseks on, et ta enam ei muutu. Meditsiiniline ladina keel siiski muutub mõnevõrra inglise keele mõjul. Nii näiteks asendatakse ae ja oe e-ga (näiteks taenia ('pael') → tenia, oesophagus ('söögitoru') → esophagus).

Tänapäeval on umbes 8000 anatoomilist nimetust, mis on kokku pandud umbes 600 sõnast, millest 400 on ladina ja 200 vanakreeka päritolu. Neid nimetusi käsitatakse sõltumatult päritolust reeglina ladina kujudena ja käänatakse ladinapäraselt. Tavaline hääldus vastab hilisladina hääldusele: c hääldatakse eesvokaalide (e, i, ae, oe, y) ees [ts], mujal [k].