Andrei Gromõko
From Wikipedia, the free encyclopedia
Andrei Gromõko (valgevene keeles Андрэй Грамыка; vene keeles Андрей Андреевич Громыко, 18. juuli 1909 Staryja Hramyki ehk Starõja Gramõki Homieli lähistel – 2. juuli 1989 Moskva) oli valgevene päritolu Nõukogude poliitik ja diplomaat.
Gromõko töötas 1939 NSV Liidu välisasjade rahvakomissariaadis Ameerika osakonna juhatajana. 1939–1943 oli ta NSV Liidu täievolilise esinduse nõunik USA-s. Aastatel 1943–1946 oli ta NSV Liidu suursaadik USA-s, osaledes Teherani, Jalta ja Potsdami konverentsil, ning ühtlasi saadik Kuubal.
1946–1948 oli Gromõko Nõukogude Liidu esimene alaline esindaja ÜRO-s. Sellel ametikohal kasutas 26 korda vetoõigust. Ühtlasi oli ta 1946–1949 NSV Liidu asevälisminister ja 1949–1952 välisministri esimene asetäitja. 1952. aasta juunist 1953. aasta aprillini oli ta NSV Liidu suursaadik Suurbritannias. 1953. aasta märtsist 1957. aasta veebruarini oli ta taas välisministri esimene asetäitja. Aastatel 1957–1985 oli Gromõko Nõukogude Liidu välisminister ja ühtlasi alates 24. märtsist 1983 kuni 2. juulini 1985 NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimehe esimene asetäitja.
Aastatel 1952–1956 oli ta NLKP Keskkomitee liikmekandidaat ja alates 1956. aastast kuni surmani liige. Alates 27. aprillist 1973 kuni 30. septembrini 1988 oli ta NLKP Keskkomitee Poliitbüroo liige.
Aastal 1985 esitas ta ametlikult NLKP Keskkomitee peasekretäri kandidaadiks Mihhail Gorbatšovi.
Aastatel 1946–1950 ja alates 1958. aastast kuni surmani oli Gromõko NSV Liidu Ülemnõukogu saadik. Aastatel 1985–1988, pärast Gorbatšovi valimist NLKP KK peasekretäriks oli ta NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimees. Sellega rikuti aastast 1977 kehtinud tava,[viide?] mille kohaselt NLKP KK peasekretär ja NSV Liidu Ülemnõukogu presiidiumi esimees oli sama isik.
Andrei Gromõko on maetud Moskvasse Novodevitšje kalmistule.
Oma paindumatuse eest diplomaatilistel läbirääkimistel sai Gromõko hüüdnime Härra Ei. Gromõko ise kommenteeris seda: "Mina kuulen nende eid märksa sagedamini kui nemad minu oma." [1]