Anton Irv
eesti sõjaväelane / From Wikipedia, the free encyclopedia
Anton Irv VR I/2, VR II/2, VR II/3 (kuni 1902. aastani Hans Irv; 17. september 1886 Ruudiküla, Viljandi vald, Viljandimaa – 27. aprill 1919 Strenči lähistel, Läti) oli Tsaari-Venemaa ja Eesti sõjaväelane (kapten), üks Vabadussõja populaarsemaid väejuhte.
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Juuli 2019) |
Anton Irv | |
---|---|
Staabikapten Anton Irv 1917. aastal | |
Sünniaeg |
17. september 1886 Ruudiküla, Viljandi vald, Viljandimaa |
Surmaaeg |
27. aprill 1919 (32-aastaselt) Strenči lähistel, Läti |
Teenistus |
1914–1917 Vene keiserlik sõjavägi 1918–1919 Eesti Rahvavägi |
Auaste | Kapten |
Juhtinud | Soomusrongide divisjon |
Sõjad/lahingud | Esimene maailmasõda Vabadussõda |
Autasud |
Georgi risti I, II, III, IV järk Médaille militaire Püha Anna ordeni III järk Püha Stanislavi ordeni II, III järk Georgi mõõk Vabadusristi I/2 Vabadusristi II/2 Vabadusristi II/3 Eesti Vabadussõja mälestusmärk |
Ta oli Vabadussõja alguses laiarööpmelise soomusrongi nr 1 (hilisem nimetus soomusrong "Kapten Irv") ülem – ning seejärel, pärast soomusrongide üldjuhi kapten Karl Partsi haavata saamist, kuni surmani soomusrongide juhataja ajutine kohusetäitja ja Soomusrongide divisjoni ülema kohusetäitja. Seega kõrgeimal ametikohal (sisuliselt diviisi ülemana ja otse eesliinil) langenud ohvitser Vabadussõjas. Ainuke Eesti ohvitser, kes langes Vabadussõjas diviisiülemale vastaval ametikohal.
Kui admiral Johan Pitkat kutsuti "soomusrongide isaks", siis kapten Irve peeti soomusrongide hingeks.
Ta oli leitnant Julius Kuperjanovi kõrval ainus ohvitser Vabadussõjas, kelle nimi anti erakordse austusavaldusena väeosale – laiarööpmeline soomusrong nr 1 nimetati tema surma järel ümber soomusrongiks "Kapten Irv".
Kaheksa Tsaari-Venemaa lahingautasu, Prantsusmaa Médaille militaire ordeni ja (postuumselt saadud) kolme Vabadusristiga, oli ta üks enim autasustatud eesti ohvitsere Esimeses maailmasõjas ja Vabadussõjas.