Burrhus Frederic Skinner
From Wikipedia, the free encyclopedia
Burrhus Frederic Skinner (20. märts 1904 – 18. august 1990) oli Ameerika psühholoog, biheiviorist, autor, leiutaja ja sotsiaalfilosoof.[1][2][3][4] Aastatel 1958–1974 oli ta Harvardi Ülikooli professor.[5]
Skinner leiutas operantse tingimise kambri (tuntud ka kui Skinneri kast).[6] Skinner pooldas tugevalt ideed, et inimese vaba tahe on tegelikult illusioon ning et inimeste tegevused on tingitud nende tegevuste põhjustatud tagajärgedest. Kui tegevuse tagajärjed on halvad, on tõenäosus, et tegevust korratakse, väike; kui aga tagajärjed on head, korratakse tõenäolisemalt tegevust, mis viis hea tulemuseni.[6] Skinner nimetas nähtuse sarrustusprintsiibiks.[7]
Ta lõi oma teadusfilosoofia – radikaalbiheiviorismi[8] – ja asutas eksperimentaalpsühholoogilise suunitlusega kooli. Tema inimkäitumise analüüs on kokku võetud töös "Verbal Behavior", aga ka filosoofilises manifestis "Walden Two". Tänapäeval peetakse Skinnerit koos John B. Watsoni ja Ivan Pavloviga modernse biheiviorismi üheks teerajajaks.
Skinner avastas ja täiustas vastamise sageduse kui sõltuva muutuja psühholoogiauuringutes. Ta leiutas kumulatiivse salvesti, mis mõõtis vastamise sagedust sarrustusgraafikutealastes töödes.[9][10] 2002. aasta juunis tehtud küsitluses peeti Skinnerit 20. sajandi kõige mõjukamaks psühholoogiks.[11] Ta oli viljakas autor, kes avaldas 21 raamatut ja 180 teadusartiklit.[12][13]