Beetalaktaamsed antibiootikumid
From Wikipedia, the free encyclopedia
Beetalaktaamsed antibiootikumid e β-laktaamsed antibiootikumid on bakteritsiidsed ühendid, mis sisaldavad beetalaktaamtuuma (beetalaktaamtuuma) ja inhibeerivad bakterite peptidoglükaani sünteesi. Beetalaktaamide perekonda kuuluvaid ühendeid jagatakse gruppidesse beetalaktaamtuumaga ühendatud rõnga struktuuri järgi ning nende rõngaste küljes olevate kõrvalahelate järgi.[1] Beetalaktaamsed antibiootikumid on näiteks penitsilliinid, tsefalosporiinid ja tsefamütsiinid. Beetalaktaamsed antibiootikumid moodustavad üle poole kõikidest antibiootikumidest maailmas.[2]
Laialdase kasutuse tagajärjel on suurenenud ka resistentsus antibiootikumide suhtes.[3] Bakterid saavutavad resistentsuse beetalaktaamsetele antibiootikumidele erinevate mehhanismide abil. Üheks mehhanismiks on beetalaktamaaside (beetalaktamaaside) tootmine. Beetalaktamaasi inhibiitorid (näiteks klavulaanhape) on molekulid, mis säilitavad beetalaktaamtuuma ja käituvad enesetapu inhibiitoritena, seondudes beetalaktamaasidele ja takistades beetalaktaamtuuma hävitamist. Neil endal puudub bakteritsiidne aktiivsus.[1]