Determinism

From Wikipedia, the free encyclopedia

Determinism on filosoofiline seisukoht, mille kohaselt on kõikidel otsustel ja sündmustel seaduspärased põhjused ja kõiki sündmusi ning otsuseid on põhimõtteliselt võimalik ette näha.

Determinism ja vaba tahe välistavad teineteist inkompatibilistlikus käsitluses, kompatibilistlikus käsitluses vastuolu ei esine ning nende koos esinemine on realistlik.[1] Filosoofilisest ja teaduslikust seisukohast peetakse determinismi mõiste all silmas kausaalset determinismi, mis väidab, et universumi hetkeseis ei saa erineda reaalsest hetkeseisust, kui arvestada kõikide loodusseaduste ja kogu universumi ajalooga. Deterministliku maailmapildi paikapidavuse üle ei ole konsensust saavutatud, kuna see on tihedalt seotud meie arusaamaga füüsikaseadustest ning inimeste tegutsemisvabadusest.[2]

Deterministlikule maailmavaatele panid aluse 6.7. sajandil eKr Vana-Kreeka filosoofid Herakleitos, Leucippus, Aristoteles ja stoikud.[3] Tuntumate determinismi käsitlejate hulka kuuluvad Marcus Aurelius, Thomas Hobbes, Baruch Spinoza, Gottfried Leibniz, David Hume, Pierre-Simon Laplace, Arthur Schopenhauer, William James, Friedrich Nietzsche, Albert Einstein, Niels Bohr, Sam Harris, Ted Honderich ja Daniel Dennett.