Eesti Konservatiivne Rahvaerakond
Eesti erakond / From Wikipedia, the free encyclopedia
Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (lühend EKRE) on Eesti erakond, mis kasvas välja Eestimaa Rahvaliidust, kui sellega ühinesid 2012. aastal Eesti Rahvusliku Liikumise liikmed. 2020. aastast on erakonna esimees Martin Helme.
See artikkel vajab ajakohastamist. (Mai 2021) |
See artikkel räägib praegusest erakonnast; 1990. aastatel tegutsenud erakonna kohta vaata artiklit Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (1990). |
Eesti Konservatiivne Rahvaerakond | |
---|---|
Eesti erakond | |
Esimees | Martin Helme |
Asutamine |
29. septembril 1994 (EME) 24. märtsil 2012 (EKRE) |
Peakorter | Tallinn |
Ideoloogia | |
Koalitsioon | opositsioonis |
Kohti Riigikogus |
16 / 101 |
Kohti Euroopa Parlamendis |
1 / 7 |
Liikmete arv | 9968 (14.01.2024)[4] |
Meediakanal |
Uued Uudised[5] Konservatiivide Vaba Sõna |
Koduleht |
ekre |
Akadeemilises kirjanduses on EKRE liigitatud paremäärmuslikuks erakonnaks,[1] mille ideoloogia põhielemendid on rahvuslus,[2] populism,[3] LGBT õiguste vastasus, traditsiooniliste pereväärtuste ja soorollide tähtsustamine,[6] immigratsiooni-,[7] islami-,[8] Venemaa-, venelaste,[9] ja liberalismivastasus[10] ning euroskeptitsism.[11] Oma seisukohtade mõtestamiseks on EKRE sageli kasutanud vandenõuteooriaid.[12] Partei ise eelistab end kirjeldada rahvuslik-konservatiivsena.[13]
2019. aasta Riigikogu valimistel kogus erakond 17,8% häältest ja sai parlamenti 19 kohta. 2019. aasta Euroopa Parlamendi valimistel saadi 12,7% häältest ja üks koht Euroopa Parlamenti. 2021. aasta sügisel oli Norstat Eesti AS küsitluse kohaselt EKRE populaarseim erakond Eestis ja seda toetas 25% valijatest.[14] Samas on leitud, et ka Eesti erakondade nn ebapopulaarsuse edetabelis on EKRE olnud esimene ning 56% Eesti elanikest välistas toona erakonna poolt hääletamise.[15]
Eesti Maarahva Erakond ja Eestimaa Rahvaliit
- Pikemalt artiklites Eesti Maarahva Erakond ja Eestimaa Rahvaliit
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna eelkäija, Eesti Maarahva Erakond (EME), asutati 29. septembril 1994[16] ja kujunes erakonnaks, kes väitis end kaitsvat ebavõrdses seisundis olevate maainimeste huve.[17] 1999. aastal muudeti nimi Eestimaa Rahvaliiduks (ERL). 2000. aastal ühinesid Rahvaliiduga Eesti Maaliit ning Eesti Pensionäride ja Perede Erakond, 2003. aastal Erakond Uus Eesti. Partei esimees oli alates 1994. aastast Arnold Rüütel, 2000. aastal valiti uueks juhiks Villu Reiljan.[16]
Parlamendivalimistel saadi piisavalt head tulemused Riigikokku pääsemiseks:[16]
- 1995 – 32,2% ja 41 kohta (valimisliidu Koonderakond ja Maarahva Ühendus tulemus, EME oli üks selle liige)
- 1999 – 7,3% ja 7 kohta
- 2003 – 13,0% ja 13 kohta
- 2007 – 7,1% ja 6 kohta
Valitsuses osaleti aastatel 1995–1999 ja 2003–2007.[18][19]
2006.–2007. aastal parteijuhile Villu Reiljanile esitatud korruptsioonisüüdistused ja Rahvaliidu peamise valijagrupi – maapiirkondade elanike – elatustaseme tõus kahandasid aga erakonna populaarsust järgnevatel valimistel.[20] 2007. aastal tagasi astunud Reiljani järel olid kuni 2011. aastani järgemööda Rahvaliidu esimeesteks (või esimehe kohusetäitjateks) Ester Tuiksoo, Jaanus Marrandi, Karel Rüütli, Mai Treial, Arvo Sirendi, Juhan Aare ja Andrus Blok. 2009. aastal tegi Eesti Keskerakond Rahvaliidule ühinemisettepaneku, kuid partei volikogu otsustas piirkonnaorganisatsioonide soovil üksi jätkata.[16] 2010. aastal hääletati erakonna kongressil maha ettepanek liituda Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga,[21] millele järgnes hulga prominentsete rahvaliitlaste parteist väljaastumine, kes liitusid peamiselt sotsiaaldemokraatidega.[18][22] 2011. aasta Riigikogu valimistel saadi 2,1% häältest ja mitte ühtegi kohta parlamenti.[16]
Eesti Rahvusliku Liikumise ja Eestimaa Rahvaliidu liitumine
2011. aasta mais valiti uueks esimeheks Margo Miljand,[23] kes teatas, et tema plaan on luua uus partei, "Rahvaliidu jätkuerakond, uue nime, plaanide ja haardega", kuna regionaalpartei kuvand enam ei toimivat.[24] Rahvaliidu juhtimise üle võtnud rahvuslaste tiib hakkas ühise tuleviku osas pidama läbirääkimisi euroskeptilise ja natsionalistliku Eesti Rahvusliku Liikumisega.[25][26] Septembris avaldas Rahvaliidu volikogu liitumise kavandamisele toetust. Miljandi sõnul jõuti arusaamisele, et neil on olemas kõige tähtsam ühisnimetaja – rahvuslik-konservatiivne maailmavaade[27]
Veebruaris 2012 kiitis Eesti Rahvusliku Liikumise üldkoosolek heaks organisatsiooni ühinemise Rahvaliiduga.[28] 24. märtsil 2012 kiitis ühinemise heaks ka Rahvaliidu kongress ja otsustas võtta erakonna uueks nimeks Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE) ning valida selle esimeheks tagasi Margo Miljandi, aseesimeheks aga Rahvusliku Liikumise senise juhi Aivar Koitla.[29] Ühtlasi kinnitati uus programm, mis kirjeldas erakonda rahvuslik-konservatiivsena.[30] 1990. aastate alguses tegutsenud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna liikmed saatsid kongressile kirja, kus teatasid, et mõistavad hukka ajaloolise erakonnanime taaskasutamise.[31]
Kuna Eesti Rahvuslik Liikumine oli mittetulundusühing, millel seadus ei võimalda erakondadega ühineda, siis seisnes liitumine selles, et Rahvusliku Liikumise liikmed pidid üksikisikutena parteisse astuma. Eesti Rahvusliku Liikumise juhi Aivar Koitla sõnul oli kongressi toimumise ajaks nende 267 liikmest Rahvaliitu astunud umbes 20 inimest, kuid avaldas lootust, et edaspidi teevad seda enamus neist.[32][32][33] Tõnis Saartsi hinnangul oli nõnda loodud sisuliselt uus erakond, kuna EKRE ideoloogia, juhid ja peamised aktivistid erinevad väga Rahvaliidu omadest.[18]
Erakonna idee eestvedajad ja asutajad olid tollal Martin Helme, Ruuben Kaalep, Sten-Hans Vihmar, Henn Põlluaas, Mart Helme, Aivar Koitla ja Margo Miljand.[34]
Eesti Konservatiivne Rahvaerakond
Parlamendiväline partei (2012–2015)
2012. aasta kongressil võeti vastu EKRE esimene poliitiline avaldus, mis ütles: "[Riigikogus] puudub erakond, kes esindaks eesti rahvast, meie rahvuslikke huve ja traditsioonilisi püsiväärtusi. Klassikalises poliitikas mõistetav rahvuslik-konservatiivne tiib on tühi. Riigikogus ja valitsuses on esindatud parem- ja vasakliberaalsed, samuti sotsialistlikud ideed, mille kohaselt kodanik on vaid statistiline ühik või maksumaksja, parimal juhul teenuse tarbija. Ühiskond pole mitte kiivas paremale või vasakule, vaid ultraliberalismi. Eesti Konservatiivne Rahvaerakond annab valijale, kes on tüdinud sundvalikust Ansipi ja Savisaare, ida ja lääne, vasaku ja parema vahel, väljapääsu sellest võltsvalikust."[35]
Erakonda astus 2012. aasta juunis Saue linnapea Henn Põlluaas.[36] Samal aastal oli EKRE suurim liikmeid kaotanud erakond Eestis,[37] mille põhjuseks oli peamiselt uue programmiga rahulolematute endiste rahvaliitlaste väljaastumine.[38]
30. augustil 2012 korraldas EKRE Toompeal meeleavalduse Euroopa Stabiilsusmehhanismi ratifitseerimise vastu.[39] Politoloogide Andres Kasekampi ja Daunis Auersi hinnangul püüdsid nad kasu lõigata laialt levinud rahulolematuselt, et vaesed Eesti maksumaksjad peavad abistama raiskavalt käituvaid ja jõukamaid eurotsooni liikmeid, ja nõndaviisi korrata Põlissoomlaste 2011. aasta edulugu.[40]
2013. aastal sai partei esimeheks Mart Helme.[41]
2013. aasta kohalikel valimistel said erakonna nimekirjad üleriigiliselt kokku 1,3% häältest, sh 2,7% Tallinnas, kuhu nad olid keskendanud oma kampaania põhiraskuse. Edukaim tulemus tehti Tudulinna vallas, kus populaarseima nimekirjana saadi 43% häältest.[42] Valimiskampaania ajal aitas EKRE-t Keskerakond, andes näiteks eetriaega munitsipaaltelevisioonis. Selle taga on nähtud Keskerakonna õigeks osutunud kaalutlust, et EKRE võtab hääli ära nende suurematelt rahvuslikelt konkurentidelt ja aitab sel moel Keskerakonnal Tallinnas võimule jääda.[40]
Oktoobris 2014 asutati erakonna Soome osakond, mida juhtis Mare Liiger.[43][44] 9. detsembril 2017 valiti juhiks endine juhatuse liige Valver Kõrgemäe.[45]
2015. aasta jaanuaris lahkus EKRE endine esimees Margo Miljand korruptsioonisüüdistuste tõttu erakonnast.[46]
Parlamendipartei (2015–)
2015. aasta Riigikogu valimiste kampaania ajal ennustas Mart Helme erakonnale edukaid valimisi: "Edu tagab meile asjaolu, et me oleme mitmes väga olulises küsimuses ainus erakond, kes asub rahva poolel, samas kui kõik ülejäänud erakonnad kas on rahva arvamusega vastuolus või jätavad seisukoha võtmata. Nii olime me ainsad, kes olid üheselt vastu kooseluseadusele, ainsad, kes olid kategooriliselt vastu Eesti-Vene piirileppele, ainsad, kes reservatsioonideta olid vastu Kreeka võlgade maksmisele, neid teemasid on teisigi. On ütlematagi selge, et me oleme ainus riigikogu väline erakond, kelle on võimekus murda seekord riigikogusse, et segada kartellierakondade mängu."[47] Ajaloolane Aro Velmet on analüütikutele, ajakirjanikele ja EKRE konkurentidele ette heitnud, et nad lõid enne valimisi EKRE-st pildi kui lihtsalt ühest uuest värskest tulijast ega näidanud valijatele, et partei "valimiskampaania põhines vastandumisel ja erinevate inimgruppide demoniseerimisel nahavärvi, rahvuse ja seksuaalse orientatsiooni alusel" ning et selle "liikmed flirdivad fašistliku sümboolikaga häirivalt sageli (st sagedamini kui mitte kunagi) ja nähtavasti karistamatult".[48]
Valimistel kogus erakond 8,1% häältest ja sai Riigikogusse 7 kohta.[49] Andres Kasekamp on EKRE parlamenti pääsemist seletanud nelja teguriga: parempopulistlikule erakonnale vajalike karismaatiliste juhtide olemasolu Mart ja Martin Helme näol; Rahvaliidust päritud organisatoorne baas, mis teistel populistlikel liikumistel on puudunud; Eesti poliitikamaastikul seniajani rahvuslikku nišši täitnud IRLi nõrkus; ühiskondliku ootuse õnnestunud tabamine (vastuseis eliidile ja vanadele erakondadele ning kooseluseadusele).[50]
2016. aasta presidendivalimisteks esitas EKRE kongress omapoolseks kandidaadiks Mart Helme.[51] Ta kogus Valimiskogus kandideerimiseks minimaalselt vajalikud 21 valijamehe toetusallkirjad, kuid teatas, et on "absoluutselt kindel", et sealsel salajasel hääletusel toetab teda palju rohkem inimesi, kuna valijamehed ei julge repressioonide kartuses oma eelistust avalikult välja öelda.[52][53] Valimiskogu esimeses voorus sai Mart Helme siiski 16 häält 334 võimalikust ja teise vooru ei pääsenud.[54]
2017. aasta märtsis visati erakonnast juhatuse otsusega välja EKRE juhatuse liige ja Saaremaa piirkonna juht Maria Kaljuste koos Viimsi osakonna juhi Jüri Derkuniga. Mart helme sõnul tehti seda "seoses süstemaatilise mainekahju tekitamisega erakonnale ja terve rea põhikirja punktide vastu eksimisega". Varem erakonna aukohtus õigeks mõistetud Kaljuste ise süüdistustega ei nõustunud ja ütles, et erakonna suurim probleem autoritaarne juhtimisstiil ja väärtuslike liikmete tõrjumine.[55][56][57]
2017. aastal võttis Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna kongress vastu avalduse, milles kutsus üles korraldama süveneva eurointegratsiooni tõttu Eesti Euroopa Liidu liikmesuse küsimuses uut rahvahääletust.[58][59][60] Üleskutsele reageerinud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna poliitikud teatasid, et EKRE astub sellega rahva enamuse vastu (viimse küsitluse järgi toetas EL-i kuulumist 77% inimestest)[61] ning et Euroopa Liitu kuulumine on Eesti rahvuslikes ja majandusjulgeoleku huvides.[62]
2017. aasta kohalikel valimistel said EKRE nimekirjad üleriigiliselt 6,7% häältest.[63]
2018. aasta augustis teatas Eesti Panga nõukogu endine esimees Jaan Männik EKRE ridades Riigikokku kandideerimisest.[64], kuid hiljem loobus sellest oma laste vastuseisu tõttu.[65] 2018. aasta septembris teatas laulja Siiri Sisask, et kavatseb EKRE-ga liituda ja valimistel kandideerida.[66] Hiljem loobus ta Riigikokku kandideerimise plaanist, selgitades, et tema toetus samasooliste peredele tekitas paljudes partei liikmetes pahameelt, aga ta ei taha oma seisukohast loobuda.[67][68] 2018. aasta oktoobris teatas Saaremaa vallavolikogu liige Mart Saarso, et loobus EKRE nimekirjas Riigikokku kandideerimast ja astub parteist välja,[69] osutades vastuoludele Helle-Moonika Helme ja Mart Helmega.[70]
2019. aasta Riigikogu valimistel sai EKRE 17,8% häältest ja 19 kohta Riigikokku.[71] 11. märtsil otsustas Keskerakonna juhatus teha koalitsiooniläbirääkimiste ettepaneku EKRE-le ja Isamaale, kes kutse samal päeval ka vastu võtsid.[72] 29. aprillil andis peaminister Jüri Ratase juhitav Keskerakonna, EKRE ja Isamaa koalitsioonivalitsus (Jüri Ratase teine valitsus) ametivande ja astus ametisse.[73]
2019. aasta Euroopa Parlamendi valimistel saadi 12,7% häältest ja 1 koht (Jaak Madison) Euroopa Parlamenti.[74]
2019. aasta mais heideti juhatuse otsusega, mis viitas erakonna põhikirja jämedale rikkumisele, parteist välja EKRE Tartu ringkonna juht ja linnavolikogu liige Indrek Särg. Särje enda sõnul oli otsuse põhjus hoopis see, et ta oli iseseisvalt mõtleva poliitikuna Mart ja Martin Helmele ebamugavaks muutunud.[75][76][77][78]
2020. aasta erakonna konkressil valiti uueks parteijuhiks Martin Helme.[79] [79]
Valitsus lagunes jaanuaris 2021. On avaldatud arvamust, et EKRE rikkus valitsuses olles peaaegu kõiki koalitsioonis olemise kirjutamata reegleid[80] ning pärast sellist kogemust ei taha teised erakonnad arvatavasti väga pikalt isegi kaaluda EKRE koalitsiooni võtmist.[81]
Politoloog Vassilis Petsinise hinnangul meenutab EKRE organisatsiooni ülesehitus oligarhilist mudelit, kus otsustamine toimub Mart Helme, tema poja Martin Helme ja nende lähedaste liitlaste ringis.[82]
Esimees, aseesimehed ja juhatus
EKRE põhikirja järgi esindab partei esimees erakonda igapäevases asjaajamises ning suhtluses avalikkusega, partei igapäevategevust juhib ja seda esindab juhatus.[83]
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna kongress valis 4. juulil 2021 esimeheks Martin Helme ning aseesimeesteks Mart Helme, Henn Põlluaasa ja Jaak Madisoni. Juhatusse valiti Merry Aart, Arvo Aller, Kalle Grünthal, Helle-Moonika Helme, Mart Järvik, Kert Kingo, Rene Kokk, Siim Pohlak, Anti Poolamets, Urmas Reitelmann ja Jaak Valge.[84]
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna kongressil 4. juulil 2020 oli esimeheks valitud Martin Helme ning aseesimeesteks Mart Helme, Henn Põlluaas ja Siim Pohlak. Juhatusse valiti Merry Aart, Jaak Madison, Anti Poolamets, Jaak Valge, Helle-Moonika Helme, Kert Kingo, Tiit Kala, Rein Suurkask, Helle Kullerkupp, Mart Järvik ja Ülle Rosin.[79]
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna kongressl 9. juunil 2019 oli esimeheks valitud Mart Helme ning aseesimeesteks Martin Helme, Henn Põlluaas ja Jaak Madison. Juhatusse valiti Anti Poolamets, Siim Pohlak, Merry Aart, Tiit Kala, Eve Miljand, Rene Kokk, Kert Kingo, Kairet Remmak-Grassmann, Peeter Ernits, Rein Suurkask, Helle Kullerkupp, juhatuse liikmed on ühtlasi ka esimees ja aseesimehed.[85]
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna 9. aprillil 2017 valitud juhatuses oli 15 liiget: Mart Helme (esimees), Martin Helme (aseesimees), Jaak Madison (aseesimees), Henn Põlluaas (aseesimees), Merry Aart, Urmas Espenberg, Ruuben Kaalep, Rene Kokk, Helle Kullerkupp, Eve Miljand, Siim Pohlak, Anti Poolamets, Ülle Rosin, Arno Sild ja Rein Suurkask.[86]
Erakonna auesimees on Arnold Rüütel.[87][88][89]
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna 12. juunil 2016 valitud juhatuses oli 15 liiget: Mart Helme (esimees), Martin Helme (aseesimees), Jaak Madison (aseesimees), Merry Aart (aseesimees), Henn Põlluaas, Malle Pärn, Anti Poolamets, Siim Pohlak, Arno Sild, Helle Kullerkupp, Maria Kaljuste, Olev Teder, Rein Tölp, Raivo Põldaru, Urmas Espenberg.[86]
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna 6. aprillil 2014 valitud juhatuses oli 14 liiget: Mart Helme (esimees), Martin Helme (aseesimees), Raivo Põldaru (aseesimees), Alar Ehala, Urmas Espenberg, Ruuben Kaalep, Helle Kullerkupp, Jaak Madison, Heldur Paulson, Paul Puustusmaa, Henn Põlluaas, Arno Sild, Kai Tennosaar ja Rein Tölp.[90]
Sinine Äratus
- Pikemalt artiklis Sinine Äratus
EKRE noorteühendus loodi novembris 2012 Tartus ja kannab nime Sinine Äratus. Sealsed aktivistid on korraldanud proteste Eesti-Venemaa piirilepingu vastu ja teevad koostööd Läti ning Leedu noorte rahvuslastega.
Alates 2014. aastast korraldab Sinine Äratus Eesti Vabariigi aastapäeval Tallinna kesklinnas tõrvikurongkäiku Eesti iseseisvuse ja vabadusvõitluse auks. EKRE teatel on rongkäigu eesmärk "anda märku, et Eestis on endiselt palju noori, kellele on tähtsad rahvuslikud aated".[91]
Akadeemilises kirjanduses klassifitseeritakse EKRE-t tavaliselt kui paremäärmuslikku,[40][92][93][94][95][96][97], kohati ka kui populistlikku paremäärmuslikku,[98][99][100][101][102][103] natsionalistlikku,[104][105] rahvuskonservatiivset[106] või parempopulistlikku[107] parteid. EKRE ise kirjeldab end rahvuskonservatiivse erakonnana.[93] EKRE tegevust on võrreldud endise Ameerika Ühendriikide presidendi Trumpi tegemistega.[108]
Rahvuslus
EKRE teatel on erakonna eesmärk tagada suveräänse Eesti Vabariigi püsimine ja areng rahvusriigina, kus oleks tagatud eesti keele ja kultuuri säilimine. Väidetakse, et kodanikel on vaja nende põhimõtete kaitseks aktiivselt tegutseda nii välis- kui sisevaenlase vastu.[96] Nõutakse etniliste eestlaste eelistamist Eesti poliitikas ja ühiskonnas.[104]
Partei ideoloogiat on kirjeldatud etnilise rahvuslusena,[105][109] etnotsentristlikuna,[110] ksenofoobsena[101][102] ja multikultuursuse vastu olevana[111] ning selle rahvusluse vormi eriti sallimatuna.[101] Mitmed autorid peavad EKRE väljaütlemisi (nt Martin Helme: "kui on must, näita ust" ja "ma tahan, et Eesti oleks valge riik")[112] ka rassistlikeks.[93][94][113] EKRE ja selle noorteorganisatsiooni Facebooki lehed hoiavad küll suhteliselt poliitiliselt korrektset tooni ning väga tihti selgelt rassistlikke ja ksenofoobseid sõnumeid ei jaga, kuid mõned parteiliikmed kuuluvad ka radikaalsetesse Facebooki gruppidesse.[114]
Populism
EKRE retoorika on süsteemselt populistlik ja eliidivastane.[101][115][116][117][118] Partei väidab, et seni on toimunud "ühekülgne, ühe osa ühiskonna huvide eelistamise poliitika".[119][120] Vanu erakondi süüdistatakse tihti oportunismis ja korruptsioonis. Populistlike lubaduste abil valijate poolehoiu saavutamisele[121] on politoloog Vassilis Petsinise arvates kaasa aidanud muutlike lojaalsustega Eesti parteisüsteem, kus näiteks teatud küsimustes vastuoluliste seisukohtadega Reformierakond ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond on ühise koalitsioonivalitsuse moodustamise nimel oma erimeelsustest mööda vaadanud, ja mitmete tipp-poliitikute (nt Edgar Savisaare) vastu esitatud korruptsioonisüüdistused. Petsinise meelest on EKRE loodud kuvandit endast kui "ainsast tõeliselt süsteemivastasest parteist Eestis" aidanud säilitada ja potentsiaalselt tugevdada ka sotsiaaldemokraatide eestvõttel toimunud EKRE võimukõnelustest välistamine teiste parteide poolt 2016. aasta valitsuskoalitsiooni moodustamise ja presidendivalimiste ajal.[122] Praxise poolt 2015. aastal arvamusliidrite hulgas läbi viidud uuringu kohaselt kasutas EKRE Riigikogu valimistel enim populistlikke lubadusi.[123] Andres Kasekamp, Mari-Liis Madisson ja Louis Wierenga leiavad oma uurimuses, et tänu eliidivastasele retoorikale, mis pakub kergestimõistetavaid selgitusi keerulistele ühiskondlikele arengutele nagu globaliseerumine, terrorism, soorollide muutumine jm, suudab EKRE sotsiaalmeedia sisu tõmmata ligi suhteliselt laia hulka inimesi.[114]
Vandenõuteooriad
EKRE poolt sotsiaalmeedias levitatavaid vandenõuteooriad analüüsinud Andres Kasekampi, Mari-Liis Madissoni ja Louis Wierenga hinnangul funktsioneerivad need kui lahtimõtestav üld-raam, mis annab põhjusliku seose ja selgituse pealtnäha ühitamatutele alateemadele nagu väidetavalt kallutatud peavoolumeedia, mis olevat eriti kriitiline rahvuskonservatiivsete jõudude vastu, feminismi kasvav tähtsus, seksuaalvähemuste laialdane aktsepteerimine ühiskonnas, immigrantide olemuslik ohtlikkus, Venemaa/vene mõjudega seotud ohud jne. EKRE levitatud vandenõuteooriate järgi on olemas salajane ja väga võimas eliit, kelle eesmärk on kahjustada rahvusriike, valget rassi, traditsioonilist peremudelit jm eesmärgiga tekitada segatud vere ja ebakindla väärtusorientatsiooniga vormitu üleilmne mass, kes ei suuda iseseisvalt mõelda ega eliidile vastu seista. Sellised kõikehõlmavad vandenõuteooriad on atraktiivsed, kuna nad pakuvad lihtsaid ja enam-vähem sidusaid seletusi väga keerulistele situatsioonidele, võimaldavad end kujutada pahatahtlike jõudude manipulatsioonide ohvrina ja näha end salasepitsuste paljastaja rollis. Nii on vandenõuteooriatel oluline osa paremäärmuslike vaadete populariseerimisel ja legitimeerimisel.[114]
Immigratsioon ja islam
EKRE-t iseloomustab tugevalt immigratsiooni ja immigrantide vastane hoiak,[94][96][101][111][103][124] mille lähtekohaks on peetud etnopluralismi ideoloogiat. 2013. aastal teatas Martin Helme, et Eesti immigratsiooni reegel peaks olema "kui on must, näita ust".[114]
Alates 2015. aastal alanud Euroopa rändekriisist ja mitmetest islamiäärmuslaste korraldatud terroriaktidest sai pagulasküsimus erakonna kampaania peamiseks osaks.[114][125] Vassilis Petsinis kirjeldab seda eduka sotsiaalpsühholoogilise kampaaniana, mille eesmärk on veenda sihtgruppe, et Eesti on osa Euroopa rändekriisist, ja tõsta esile oma pagulasküsimusse puutuva tegevuse ennetuslikku iseloomu.[125]
Martin Helme väitis, et enamik asüülitaotlejatest on ebaseaduslikud sotsiaaltoetusi tahtvad põgenikud, kelle EKRE pärast võimule saamist riigist välja võib saata. Pagulaste vastuvõtu küsimuses organiseeris EKRE allkirjade kogumise kampaania rahvahääletuse korraldamiseks.[126]
Kuigi EKRE programmis, mis kirjutati enne migratsioonikriisi süvenemist,[127] islamofoobiat, paremäärmuslaste seas levinud hoiakut, ei ilmne,[124] siis immigratsioonivastases retoorikas on vastuseis islamile ja moslemitele kesksel kohal. Räägitakse Euroopa islamiseerimisest ja on korraldatud "Euroopa islamiseerimise" vastu protestiaktsioone. Sotsiaalmeedias levitatakse väidet, et põlisrahvad on muutumas omal maal vähemusteks ja varem või hiljem kehtestatakse šariaat.[114][126]
EKRE proovib seostada (rohkemate) moslemite kohalolekut terrorismi ja muude asümmeetriliste ohtude impordiga.[126] Moslemitest sisserändajaid, kelle hulgas olevat palju terroriste, kujutatakse olemuslikult vägivaldsetena, mistõttu ootavat ees järsk kuritegevuse kasv. Tüüpilised teemad, mille kaudu moslemeid vägivaldsetena kujutatakse, on lood vägistamisest, laste seksuaalsest kuritarvitamisest, au väärtustava kultuuri põhjustatud vägivallategudest, vägivallast korraldatud abieludes, ähvardustest avalikkuses tuntud isikute vastu ja füüsilisest vägivallast mitte-moslemite vastu. Pärast terrorirünnakuid rõhutatakse tavaliselt, et toimunu eest vastutavad Euroopa liberaalsed poliitikud ja EKRE oli neid sündmusi ette näinud. EKRE kombineerib äärmusislamile vastandumist kohati ka valge rassi identiteedipoliitikaga, kuid erakonna ametlik diskursus on siiski ettevaatlikult sõnastatud ja levitab enamasti narratiivi, et islamit on keeruline ühiskonda sulandada.[114]
Oma pagulaskvootide vastast kampaaniat tehti euroskeptitsismi ja eliidivastase retoorika raames. Ühelt poolt väljendati seisukohta, et EL surub Eestile direktiive peale moel, mis eirab ja on vastuolus enamuse tahtega. Teisalt süüdistati Eesti valitsust "rahva tahte" ignoreerimises, "avalikkusele valetamises"[128] ja Eesti huvide kaitse asemel püüetes vanadele EL-i liikmesriikidele meeldida.[114]
Väidetavat Euroopa islamiseerumist seletatakse sotsiaalmeedias sageli vandenõuteooriate abil, mis ühtlasi ühendavad omavahel pea kõiki paremäärmusliku diskursuse teemasid. EKRE on korduvalt teatanud, et peavoolu poliitilised jõud on teadlikult kaasa aidanud rändekriisile ja terrorismile, eesmärgiga Euroopa islamiseerida ja rahvusriigid hävitada. Vasakpoolseid jõude, liberaale, feministe ja seksuaalvähemusi kujutatakse selle juures moslemite liitlastena. On väidetud, et Eesti peavoolu meedia levitab islamipropagandat ja "lillaroosade aktivistide sõnum on lihtne: me peame hakkama harjuma, me peame hakkama sallima. Pagulaste, võõrtööjõu, islami, madala iibe, rahvusriikide kadumisega."[114]
Vassilis Petsinise hinnangul on EKRE pagulaste vastuvõtmise ja immigratsioonivastasel tegevusel oluline sotsiaalpsühholoogiline mõõde: kasutatakse ära eesti rahvusluse narratiivis olevaid kollektiivseid mälestusi "kolonisatsioonist" Nõukogude võimu all ja kollektiivseid kartusi uuesti "koloniseeritud" saada tulevikus. Põgenikeküsimus põimub EKRE retoorikas sageli murega "(ida)slaavi immigratsioonist Eestisse" ja kartustega, et tagajärjeks on "uus koloniseerimine ja 30 aasta pärast venekeelsete inimeste demograafiline ülekaal eestlaste üle". Kolonisatsioonina käsitletakse nüüd põgenikekvoote, mida väidetavalt toetab uus "võõrvõim" – Euroopa Liit. Nii näib Petsinisele, et identiteedi- ja mälupoliitika ning nende selektiivne kasutamine on saanud suurema tähtsuse, kui väga väikese arvu sõjapagulaste kohalolek Eestis, ja on arenenud üheks EKRE poliitilise tegevuse põhikomponendiks. Petsinis juhib tähelepanu asjaolule, et EKRE toetus hüppas pärast Brüsseli pommirünnakuid 13%-lt 19%-le, mis tema sõnul näitab, et partei tegevus pagulaste küsimuses suutis puudutada sihtgruppi.[129]
Venemaa ja venelased
EKRE on end positsioneerinud nii Venemaa kui ka Eestis elavate etniliste venelaste vastu.[94][106][111][114][130] Oma Venemaa-vastasusega erinetakse paljudest teistest Euroopa paremäärmuslastest, kes on Venemaa suhtes sõbralikult meelestatud ja näevad seda ideoloogilise eeskujuna,[114][131] kuid etnilise vähemuse politiseerimise poolest sarnaneb EKRE Kesk- ja Ida-Euroopa populistlike paremäärmuslastega.[113][114]
Venemaad näeb EKRE immanentse julgeolekuohuna. Rõhutatakse Venemaa ettearvamatut käitumist ja kremlimeelset propagandat Eestis.[114] Ollakse vastu piirileppe sõlmimisele, kirjeldades seda territooriumi "loovutamisena".[40][113] Eesti venelaste seas on nähtud Venemaa-meelse viienda kolonni olemasolu, venelastes ja vene keeles ohtu Eestile ning on tahetud piirata vene keele kasutamist.[114] Erakonna programm nõuab, et riigil peab olema täielik ja regulaarselt uuendatav Eestis elavate Venemaa kodanike register.[132]
Samas on Euroopa rändekriisi valguses nähtud ka võimalusi koostööks kohalike venelastega,[114] keda EKRE on valmis erakonda vastu võtma, kui nad jagavad erakonna väärtusi.[133] Ruuben Kaalepi sõnul mõistavad "valged rahvused", seistes vastamisi "mittevalgete rahvustega", et parem on omavahel koostööd teha.[114]
Eesti suuremaid ajalehti, peavooluerakondi ja Kaitsepolitseid on EKRE sotsiaalmeedias kujutatud Venemaa propaganda agentidena või "kasulike idiootidena", kes levitavad teadlikult valeinfot ja kirjeldavad EKRE-t natsimeelse või äärmusliku jõuna. Nii peegel-projitseerib EKRE enda vastu suunatud süüdistusi Kremli huve teenivate kasulike idiootidena toimimises tagasi nende süüdistajate endi vastu, nõnda ühtlasi nende autoriteeti õõnestades. Näiteks kui meedia Mart Helme väite Eesti-vastase 5000-liikmelise kohalike venelaste paramilitaarse rühmituse olemasolu kohta ümber lükkas, tõlgendasid parteile lojaalsed rohujuuretasandi kanalid seda kui tõendit, et nende oponendid on Kremli agendid või "kasulikud idioodid".[114]
Euroopa Liit ja NATO
EKRE on euroskeptiline erakond,[40][96][101][102][106][103][134][135] mis küll otseselt ei agiteeri Eesti Euroopa Liidust lahkumise poolt ning rõhutab majandus-, kultuuri- ja julgeolekusidemete tähtsust, kuid mille suhtes ollakse väga kriitilised.[136][137] Arvatakse, et Euroopa integratsioon on läinud liiga kaugele, EL on föderaliseerumas ja Brüsselile ei tohiks enam võimu juurde anda.[114][121] Probleemidena on nimetatud majanduslikku seisakut EL-is ja Euroopa Komisjoni ebademokraatlikku käitumist. Rahandus- ja maksupoliitika üle otsustamine tahetakse jätta liikmesriikidele.[137] Räägitakse anekdootlikke lugusid Brüsseli bürokraatide pealesurutud absurdsetest eeskirjadest. Kasekamp, Madisson ja Wierenga paigutavad EKRE tingimusliku euroskeptitsismi kategooriasse, st et Euroopa institutsioonidega tahetakse teha koostööd tingimusel, et need ei kompromiteeri riigi suveräänsust.[114] Politoloogide Piret Ehini ja Liisa Talvingu arvates on EKRE küll ka väljendanud tugevat euroskeptilisust (inglise keeles hard Euroscepticism), kuid tulenevalt väga kõrgest Eesti üldsuse toetusest Euroopa Liidule hoidus partei 2019. aasta Euroopa Parlamendi valimistel Eesti Euroopa Liidu liikmelisust hukka mõistmast ning piirdus Euroopa föderaliseerumise ja liikmesriikide suveräänsuse kahanemise kritiseerimisega.[102]
Geopoliitika osas väidab EKRE, et EL-i tuumikriigid alahindavad Venemaa poolt lähtuvat ohtu ja EL-i kuulumine pole Eesti julgeolekut suurendanud.[138] Majanduse vallas on taunitud Eesti osalemist raskustesse sattunud jõukamate eurotsooni liikmete (Kreeka) väljaostus.[40][114][139] Sotsiaalkultuurilises mõõtmes seisab EKRE häälekalt vastu EL-i põgenikekvootide plaanile[114][139] ja juhistele LGBT õiguste ja kooseluseaduse osas.[139] EL-i rünnatakse, kuna selles nähakse liberaalsete väärtuste kehastust. Mart Helme on kritiseerinud Euroopa liberaalset eliiti radikaalsete poliitikute (nt Marine Le Peni) vaigistamise eest ja võrrelnud nende olukorda Nõukogude Liidu dissidentidega.[101]
EKRE sõnumites leidub ka aspekte, mis on lähedal täielikule EL-i liikmelisusest lahtiütlemisele. Pärast Brexitit kutsus EKRE üles Eestis uut EL-i referendumit korraldama.[114] Selle põhjenduseks tuuakse, et EL on aja jooksul nii palju muutunud, et on vaja uut rahva mandaati.[137] Mart Helme sõnul on Euroopa riikidel valik olla "provints" "viletsa majanduse ja lõputute kriisidega ebademokraatlikus ja tsentraliseeritud monstrumis või lahkuda". EL-i alternatiivina on välja pakutud Intermariumi projekti, mis koondab Baltikumi ning Kesk- ja Ida-Euroopa rahvuslasi Lääne "ultra-liberalismi" ja Venemaa "Ida despotismi" vastu. Selle projekti eesmärk on säilitada EL-i rahvusriikide vabatahtliku koostöö ühendusena ja see näeb tuleviku Euroopat parempoolse, sotsiaalselt konservatiivsema ja natsionalistlikumana.[114]
Politoloog Viljar Veebeli hinnangul on tekkinud olukord, kus EKRE kritiseerib Eesti EL-i liikmelisust, EL-i meelsed Eesti poliitilised jõud peavad samal ajal aga selliseid debatte vastutustundetuteks ja ebavajalikeks ning keelduvad neis osalemast. Nii on EKRE juhtidel suhteliselt tugev mõju avalikkuse EL-i puudutavale mõtteviisile. Veebel on arvamusel, et kuigi EKRE väidete tõsiseltvõetavus on kahanemas, kuna nad on põhimõtteliselt kõikide valitsuse poliitikate ja initsiatiivide vastu ilma mõistlikke alternatiive pakkumata, siis ei saa alahinnata nende potentsiaali, tekitamaks ulatuslikku EL-i vastast meeleolu tulevikus, kui tingimused Euroopas muutuvad.[137]
EKRE on toetanud Eesti NATO-liikmelisust,[106] kuid selle Artikkel 5 osas on väljendatud skeptilisust.[130]
Pereväärtused ja soorollid
EKRE on seisukohal, et konservatiivseid pereväärtusi ja traditsioonilisi soorolle, mille kaitsjana end esitletakse, ohustavad teatud moraalselt mandunud jõud, kellena nimetatakse liberaale, "radikaalseid feministe", "kultuurimarksiste", "homoideolooge" ja "homoaktiviste".[101][114] Need õhutavat vaenu rahvuskonservatiivide vastu ja levitavat valesid, mis kahjustavad traditsioonilisi soorolle ja pereväärtusi. Nõnda kasutab EKRE Kasekampi, Madissoni ja Wierenga hinnangul ka selle teema juures tähendusloome strateegiat "Teisestamine Teise poolt", mis kujutab enamusgruppi vähemusgruppide poolt ohustatu ja allasurutuna. Mitmed EKRE tekstid on vandenõuteoreetilised ja tihti kutsutakse lugejaid üles oma silmi avama ja märkama võimsate vandenõulaste kavalaid manipulatsioone.[114]
Olulisel kohal on EKRE jaoks olnud LGBT õigustele, kooseluseadusele ja samasooliste abielule vastu seismine.[40][106][111][114][119][140] Üks põhilisi kasutatavaid argumente on "argumentum ad antiquitatem", mille kohaselt "soorollid on eksisteerinud inimkonna algusaegadest peale ning need ei ole välja mõeldud või disainitud, need on nii kujunenud põhjusega". Tihti väidetakse, et LGBT aktivistid on peale surunud diskursuse, mis on perversne ja ühiskonnale ohtlik. Traditsiooniliste soorollide ülimuslikkust õigustatakse ka heteroseksuaalsete suhete bioloogilise determinismiga.[114]
EKRE oli vastu Euroopa Nõukogu naistevastast vägivalda keelustavale Istanbuli Konventsioonile põhjendusega, et "konventsioonis esinevate õigete ja vajalike põhimõtete vahele on sokutatud täiesti pöörased ja radikaalsed feministliku ideoloogia eesmärgid, mis on kõige otsesem rünnak traditsioonilise perekonna, soorollide ja inimeste loomuliku identiteedi vastu." Ka Istanbuli Konventsiooniga seoses esitati mitmeid vandenõuteooriaid. Näiteks Urmas Espenberg kirjutas "liberaalsotsialistide ja feministide" vandenõust, mis õõnestab traditsioonilisi soorolle, propageerib lastetust ja põhjustab üldise moraalse mandumise. Seetõttu ei suutvat ühiskond ka vastu seista ohtudele, mis tulenevad Putini Venemaalt, massiimmigratsioonist ja mujalt.[114]
Liberalism ja demokraatia
EKRE on vastu liberalismile.[95][101] Wierenga, Kasekamp ja Madisson on leidnud, et erinevalt mitmetest teistest populistlikest paremäärmuslikest parteidest EKRE demokraatiavastast retoorikat ei kasuta[99] ja demokraatiale otseseks ohuks pole.[114] Politoloog Tõnis Saartsi hinnangu järgi on partei juhtkonnas demokraatia ja liberaaldemokraatia osas mõisteline segadus, aga Mart Helme sõnavõttudest võib aru saada, et ollakse liberaalse demokraatia vastu, kuna see on "liiga liberaalne ja salliv, võimaldades vähemustele liialt palju õigusi ja sellega justkui surutakse alla konservatiivse vaikiva enamuse tahet". EKRE arusaam demokraatiast paistab olevat selline, et rahva võimul ei tohiks olla mingeid õiguslikke ja institutsionaalseid piiranguid ning näiteks referendumi otsustega võib vähemustelt õigusi ära võtta. Kuigi ühest küljest näib, et EKRE pole rünnanud liberaalse demokraatia põhiinstitutsioone nagu sõna- ja arvamusvabadus, õigusriik ning võimude lahususe printsiip, siis samas on Martin Helme seoses kooseluseadusega ka teatanud, et "kohtunike pead peavad lendama", mis Saartsi meelest osutab, et EKRE juhitud Eestis poleks võimude lahusust ja kohtunikud peavad järgima võimupartei suuniseid.[113]
Viljar Veebeli hinnangul on EKRE näidanud üles sümpaatiat mitteliberaalse demokraatiatõlgendusega Viktor Orbáni ja Jarosław Kaczyński suhtes ning kasutab samu võtteid, mis tõid nende äärmuslikud ja anti-demokraatlikud parteid Ungaris ja Poolas võimule.[141] Andres Kasekampi meelest kiidavad Helmed õigusriigi nõrgestamist neis riikides.[97] Saartsi arvates võib sellest välja lugeda, et võimule saades proovib EKRE nende eeskujul "kehtestada midagi pooldemokraatia taolist, kus võimude lahususel ja universaalsetel kodanikuõigustel ei ole enam kohta või siis rakendatakse neid valikuliselt (vastavalt inimese soole, rassile, rahvusele ja seksuaalsele sättumusele)".[113] Tõnis Saarts ega Andres Kasekamp siiski ei usu, et Eestis võiks toimuda samasugused arengud nagu Poolas ja Ungaris, kuna erinevalt neist riikidest pole Eestis ühel erakonnal absoluutset enamust oma poliitika läbisurumiseks ning põhivoolu erakonnad ei lähe EKRE agendaga kaasa kartuses, et lääneliitlased hülgavad Eesti ja annavad Venemaale ära, kui otsustatakse läänelikele liberaalsetele väärtustele selg pöörata.[97][113]
Majandus
Viljar Veebeli hinnangul toetab EKRE parempoolset majandus- ja sotsiaalpoliitikat ning on sisepoliitikas etatismi vastu. Samas aga pooldatakse mitteliberaalseid või äärmuskonservatiivseid vaateid, mis on olemuselt mittevabakaubanduslikud. EL-iga seotud majandusküsimustes järgib EKRE positsioon Suurbritannia Iseseisvuspartei mudelit.[141] Ero Liivik kirjeldab EKRE majanduslikke ideid populistlike ja isegi omavahel vastuolus olevaid vasak- ja parempoolseid ideoloogiaid sisaldavatena – nt soovitakse samaaegselt luua riiklik kommertspank ja alandada radikaalselt makse.[124] Erakonna 2019. aasta parlamendivalimiste platvormi hinnanud Tõnis Saarts leidis, et esikohal on seal vasakpoolne arusaam, mille kohaselt riik peab kodaniku eest hoolitsema ja talle heaolu pakkuma (pensionite kahekordistamine, regionaalarengu helde toetamine, kvaliteetne tervishoiuteenus kõigile). Teisalt on maksude langetamise lubaduste näol esindatud turuliberaalne parempoolne vaade, millest võidaks ennekõike väikeettevõtted ja jõukam keskklass. Saarts toob ka välja, et EKRE lubaduste kulud ületavad selgelt tulusid, kuid platvormist ei selgu, millega kulusid kavatsetakse katta.[142] Kuigi EKRE üldprogramm lubab tõsta miinimumpalka ja inimväärset elu tagavat riiklikku pensioni, väidetakse samas, et inimeste heaolu peab toetuma üldisele majandusarengule, mitte sotsiaaltoetustele.[143] Petsinise arvates võib seega öelda, et EKRE ei vaidlusta drastiliselt üle kogu Eesti parteide spektri ulatuvat neoliberaalset konsensust.[144]
EKRE 2019. aasta Riigikogu valimiste programmis oli majandus esimesel kohal. Tõnis Saartsi meelest on EKRE mõistnud, et nende valija on väljaspool suurlinnu elav mitte eriti rikas ja majanduslikult ebakindel eestlane ning suunanud neile helded sotsiaalmajanduslikud ja maksusoodustuste lubadused, vanade Rahvaliidu valijate võitmiseks pööratakse programmis erilist tähelepanu regionaalpoliitikale.[142]
Vassilis Petsinis on välja toonud euroskeptitsismi ja nativismiga seotud EKRE majandus- ja rahanduspoliitilisi seisukohti: vastuseis Eesti osalemisele Euroopa stabiilsusmehhanismis, arvamus, et "Eesti on ... osaliselt muudetud Euroopa Liidu, väliskapitali ja karjääriametnike-funktsionääride huvisid esindavaks piirkonnaks",[120] nõue maksuvaba väliskapital maksustada ja vastuseis maa omandamisele välisriikide kodanike poolt. Petsinise hinnangul on selliste seisukohade eesmärk osaliselt ka hoida oma maapiirkondade elektoraati. Seda taotlust kinnitavad ka partei üleskutsed kaitsta Eesti põllumajandustootjaid ja priritiseerida turul nende toodangut; suurendada Euroopa Liidu toetusi Eesti põllumajandusele; kaitsta maakeskkonda ja peatada potentsiaalselt kahjuliku mõjuga Euroopa Liidu rahastatud taristuprojektid (Rail Baltic).[139]
Endine Eestimaa Talupidajate Keskliidu peadirektor Kaul Nurm on kirjeldanud, et kuigi EKRE retoorika järgi võiks arvata, et erakonna poliitika toetab maainimesi, siis tegelikkuses töötatakse nende huvidele vastu. Ta väidab, et erakonna eelkäijad on soodustanud maa jõudmist endiste kolhoosiesimeest omandusse ja loonud eeldused maa jõudmiseks välisomanike kätte ning erakonna tänane majanduspoliitika eelistab populistlikke lahendusi tegelikult vajaminevatele.[145]