Elektromagnetiline kiirgus
From Wikipedia, the free encyclopedia
Elektromagnetiline kiirgus (edaspidi EMK, kutsutakse ka elektromagnetlaineteks) on laetud osakeste kiiratav ja neelatav energia, mis kandub ruumis edasi lainena, milles elektri- ja magnetvälja komponendid võnguvad teineteise ja laine levimise suuna suhtes risti, olles üksteisega samas faasis. EM-laine levib vaakumis valguse kiirusel, milleks on c = 299 792 458 m/s (kuna meeter on defineeritud valguse kiiruse järgi, siis on see arv täpne).
Elektromagnetism |
---|
![]() |
Elekter - Magnetism |
|
|

Elektromagnetiline kiirgus on elektromagnetvälja erijuht. Kui elektrilaeng liigub, tekitab ta enda ümber elektromagnetvälja, aga kiirendusega liikuva laengu ümber tekib lisaks EMK, mis kannab allikast energiat eemale. Energiat mittekandev EM-väli on otseselt laengute tekitatud, EMK on aga tingitud muutuvatest elektri- ja magnetväljadest. Neid kahte nimetatakse vastavalt lähi- ja kaugväljaks, kuna Maxwelli võrranditest lähtuvalt langeb lähivälja intensiivsus kiiremini, jättes kaugemal domineerima kaugvälja (ehk elektromagnetilise kiirguse). Lisaks energiale omab EM-laine ka impulssi ja impulsimomenti, mis võivad vastastikmõjus ainega viimasele üle kanduda.
EM-kiirgust liigitatakse elektromagnetlaine sageduse, lainepikkuse või energia järgi. Elektromagnetlainete spektri skaala alates väikseimast sagedusest (ehk suurimast lainepikkusest) on järgmine: raadiolained, mikrolained, infrapunakiirgus, nähtav valgus, ultraviolettkiirgus, röntgenikiirgus ja gammakiirgus.