Hämardamine
From Wikipedia, the free encyclopedia
Hämardamine (ingl k dimming) on valgusti lampide valgusvoo sujuv ja täpne muutmine ruumi hämardamise eesmärgil. Selleks kasutatav valgusregulaator on hämardi (ingl k dimmer). [1]
Hõõg- ja halogeenlampide puhul alandatakse hämardamiseks toitepinget. Luminofoorlampide korral muudetakse valgusvoogu vastava liitelülituse (elektrilise või elektroonilise ballasti) abil, mis muudab lampi läbiva voolu tugevust.
Varem olid levinud 0–10 V juhtpingega reguleerimissüsteemid, kuid tänapäeval kasutatakse rohkem nn SwitchDim-juhtimist tavalise 230 V suruklahv- või nupplülitiga ning laiemate võimalustega DALI-automaatikaprotokolliga süsteemjuhtimist.
Hämardina kasutatavate vahelduvpingeregulaatorite tüübid on järgmised:
- poolperioodi esifrondi äralõikamisega (FPC, forward phase control dimmer, Phasenanschnittsteuerung) hämardid, mis põhinevad türistoridel (SCR) või sümistoridel (TRIAC). See on vanim ja lihtsaim hämardi, millel on mitmeid puudusi (müra, häired, madal võimsustegur, lambi valguse värelemine);
- poolperioodi tagafrondi (lõpu) äralõikamisega (RPC, reverse phase control dimmer, Phasenabschnittsteuerung) hämardid, mis põhinevad IGBT-transistoridel. Seda tüüpi hämardid on eelmise tüübiga võrreldes väiksema müra ja väiksemate häiretega. Need tulid turule pärast IGBT-de masskasutust 1990. aastate lõpul;
- SST-siinushämardid, mis toimivad võrgusagedusest suurema lülitussagedusega ega kasuta faasijuhtimist (phase control). Need põhinevad transistoridel ning on keerukamad ja kallimad.