Hämardamine

From Wikipedia, the free encyclopedia

Hämardamine (ingl k dimming) on valgusti lampide valgusvoo sujuv ja täpne muutmine ruumi hämardamise eesmärgil. Selleks kasutatav valgusregulaator on hämardi (ingl k dimmer). [1]

Hämardi tingmärk elektriskeemidel
Türistoridel või sümistoridel põhineva faasihämardi väljundpinge absoluutväärtuse muutumine reguleerimisel
Pinge poolperioodi esifronti äralõikava hõõglambihämardi väljundpinge suurima võimsuse lähedal
Pinge poolperioodi esifronti äralõikava hõõglambihämardi väljundpinge väikseima võimsuse lähedal

Hõõg- ja halogeenlampide puhul alandatakse hämardamiseks toitepinget. Luminofoorlampide korral muudetakse valgusvoogu vastava liitelülituse (elektrilise või elektroonilise ballasti) abil, mis muudab lampi läbiva voolu tugevust.

Varem olid levinud 0–10 V juhtpingega reguleerimissüsteemid, kuid tänapäeval kasutatakse rohkem nn SwitchDim-juhtimist tavalise 230 V suruklahv- või nupplülitiga ning laiemate võimalustega DALI-automaatikaprotokolliga süsteemjuhtimist.

Hämardina kasutatavate vahelduvpingeregulaatorite tüübid on järgmised:

  • poolperioodi esifrondi äralõikamisega (FPC, forward phase control dimmer, Phasenanschnittsteuerung) hämardid, mis põhinevad türistoridel (SCR) või sümistoridel (TRIAC). See on vanim ja lihtsaim hämardi, millel on mitmeid puudusi (müra, häired, madal võimsustegur, lambi valguse värelemine);
  • poolperioodi tagafrondi (lõpu) äralõikamisega (RPC, reverse phase control dimmer, Phasenabschnittsteuerung) hämardid, mis põhinevad IGBT-transistoridel. Seda tüüpi hämardid on eelmise tüübiga võrreldes väiksema müra ja väiksemate häiretega. Need tulid turule pärast IGBT-de masskasutust 1990. aastate lõpul;
  • SST-siinushämardid, mis toimivad võrgusagedusest suurema lülitussagedusega ega kasuta faasijuhtimist (phase control). Need põhinevad transistoridel ning on keerukamad ja kallimad.