Hüve
From Wikipedia, the free encyclopedia
Hüve (inglise good) on üldises keelekasutuses tavaliselt täpsemalt määratlemata tähistus kõigele sellele, mille kasuks heakskiitvalt argumenteeritakse või mis on üldiselt tunnustatult püüdlemist väärt. Ettekujutus hüvest eetilises tähenduses on see, millest lähtuvad head teod või otsused. Hüveks võib olla õnn, heaolu, nauding, sõprus.
Hüve on mänginud filosoofias ja eetikas aluspõhimõttena olulist rolli, kuid paljud tänapäevased filosoofid on vaidlustanud hüve mõiste relevantsuse lausete jaoks, mis midagi moraalselt heana märgistavad. Platon (428-348 eKr) õpetas, et hüve on kõrgeim vorm, on väljendamatu, jumalasarnane, sõltumatu ning tunnetatav üksnes pärast pikaajalisi filosoofiaõpinguid.[1] George Edward Moore väitis teoses "Eetika printsiibid", et hüve ei ole defineeritav. Mitte ükski definitsioon ei suuda tema arvates vältida naturalistlikku viga.