Itaalia kuningriik (1861–1946)
From Wikipedia, the free encyclopedia
Itaalia kuningriik (itaalia keeles Regno d'Italia) oli 1861. aastal Itaalia ühendamise teel Sardiinia kuningriigi juhtimisel loodud riik, mille eelkäija Sardiinia oli. Kuningriik kestis kuni 1946. aastani, kui itaallased valisid vabariikliku põhiseaduse.
- Mitte segi ajada Itaalia kuningriik (keskaegne) ja Itaalia kuningriik (Napoleoni)
See artikkel vajab toimetamist. (Juuli 2011) |
See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (November 2020) |
Itaalia kuningriik 1861–1946 | |||||
Valitsusvorm |
Konstitutsiooniline monarhia (1861–1922) Autokraatlik diktatuur (1922–1926) Fašistlik üheparteiriik (1926–1943) ________________ Sõjaväeline diktatuur (Lõuna-Itaalia, 1943–1945) Itaalia sotsialistlik vabariik (Põhja-Itaalia, 1943–1945) | ||||
---|---|---|---|---|---|
Kuningas |
Vittorio Emanuele II (esimene, 1861–1878) Umberto II (viimane, 1946) | ||||
Peaminister |
Camillo Benso (esimene, 1861) Alcide De Gasperi (viimane, 1945–1946) | ||||
Pealinn |
Torino (1861–1865) Firenze (1865–1871) Rooma (1871–1943) Salerno (1943–1944) Rooma (1944–1946) | ||||
Religioon |
Kiriku ja riigi eraldamine (1870 – Kirikuriigi lõpp) Usuvabadus (1872) | ||||
Rahaühik | Liir | ||||
Deviis | "Foedere et Religione Tenemur" | ||||
Hümn |
"Marcia Reale d'Ordinanza" | ||||
|
Itaalia kuulutas 1866. aastal liidus Preisimaaga Austriale sõja: vaatamata ebaõnnestunud kampaaniale sai ta pärast Bismarcki võitu Veneetsia piirkonna. Itaalia üksused sisenesid 1870. aastal Rooma, lõpetades paavsti rohkem kui tuhandeaastase ilmaliku võimu. Itaalia võttis 1882. aastal vastu Bismarcki ettepaneku ühineda koos Saksamaa ja Austriaga Kolmikliitu, millele järgnesid tugevad erimeelsused Prantsusmaaga koloniaalvallutuste suhtes. Kuid, kui suhted Berliiniga olid väga sõbralikud, jäi liit Viiniga puhtalt formaalseks. Nii nõustus Itaalia 1915. aastal brittide kutsega ühineda Esimeses maailmasõjas Antandiga, kuna lääneliitlased lubasid osalemise korral territoriaalset kompensatsiooni (Austria-Ungari arvelt), mis oli palju soodsam, kui Viini pakutud Itaalia neutraliteet. Võit sõjas andis Itaaliale suurriigi staatuse, koos püsiva kohaga Rahvasteliidu nõukogus.
Rahvusliku Fašistliku Partei valitsemisaegset Itaalia kuningriiki aastast 1922 kuni laialiajamiseni aastal 1943, Benito Mussolini diktatuuri all, on ajaloolased sageli nimetanud "fašistlikuks Itaaliaks". Fašismi ajal oli kuningriik Teises maailmasõjas Natsi-Saksamaaga liidus kuni aastani 1943. Ülejäänud kahel Teise maailmasõja aastal vahetas Itaalia kuningriik pärast Mussolini peaministri ametist minemakihutamist ning fašistliku partei keelustamist poolt. Fašistlik jäänukriik, mis jätkas liitlaste vastu võitlemist, oli Natsi-Saksamaa nukuriik "Itaalia Sotsiaalne Vabariik", mida ikka juhtis Mussolini ja talle lojaalsed fašistid Põhja-Itaalias. Varsti pärast sõda viis rahva rahulolematus Itaalia konstitutsioonilise referendumini, millel küsiti, kas Itaalia peaks jääma monarhiaks või saama vabariigiks. Itaallased otsustasid monarhia kaotada ja moodustada Itaalia vabariigi, mis on Itaalia täna.