Kataboolne plasmiid
From Wikipedia, the free encyclopedia
Kataboolne plasmiid on kromosoomiväline geneetiline element,[1][2] mis võimaldab bakteril lagundada erinevaid ühendeid,[3] kasutades neid süsiniku-, lämmastiku- või energiaallikatena.[4] Plasmiidid on kuni mõnesaja tuhande aluspaari suurused ning nende omadusteks on võime iseseisvalt replitseeruda ja üle kanduda ühest rakust teise.[1][2] Plasmiidid on ühed peamised horisontaalse geeniülekande vahendajad.[5]
Üldjuhul on kataboolsete plasmiidide geneetiline materjal rõngakujuline, kuid esineb ka mõningaid lineaarseid vorme. Need on iseloomulikud grampositiivsetele bakteritele, eriti Rhodococcus'e liigile.[1]
Plasmiidid annavad bakterile eeliseid kindlates keskkonnatingimustes hakkama saamiseks ja võimaldavad bakteril erinevate elutingimustega kohaneda. Kui plasmiidist bakterile kasu ei ole, on otstarbekam see eemaldada, kuna plasmiidi ülalpidamine on bakterile koormav.[2] Kataboolsetel plasmiididel on rakus madal koopiaarv, piirdudes kõigest mõne koopiaga raku kohta.[1] Koopiaarvu määrajaks on üldpõhimõte, et mida suurem plasmiid, seda vähem on rakus plasmiidi koopiaid. Koopiaarvu kontroll käib bakterirakus plasmiidi replikatsiooni initsiatsiooni kaudu.[2]
Kataboolseid plasmiide leidub näiteks Pseudomonas'e, Aerobakter'i, Klebsiella, Erwinia ja Rhodococcus'e perekondades. Seega esineb kataboolseid plasmiide nii gramnegatiivsete kui ka grampositiivsete bakterite hulgas.[3]
Kõik plasmiidid on paigutatud mittesobivusgruppidesse ehk Inc-gruppidesse.[2] Samas sobivusgrupis olevad eritüübilised plasmiidid ühes bakterirakus stabiilselt koos eksisteerida ei suuda – nad on teineteisega vastuolus.[2][3]