Keemiline analüüs
From Wikipedia, the free encyclopedia
Keemiline analüüs tähendab ainete koostise määramist. Aine struktuuri ja aine hulga määramine on analüütilise keemia põhieesmärk.
Analüüsi käik on seotud mitmete etappidega. Üldjuhul tähendab keemiline analüüs proovivõtmist, proovi ettevalmistust, metoodika valimist, võimalike kõrvalmõjude elimineerimist, vajalike reaktiivide lahuste valmistamist, analüüsi läbiviimist (füüsikaliste või keemiliste suuruste mõõtmist), tulemuse arvutamist ja usaldatavuse hindamist. Analüüsiaparatuuri on enamasti vaja kalibreerida, s.t tehakse kindlaks mõõdetud tulemuse ja aine kontsentratsiooni sõltuvus. Igapäevases laboritöös on etappe vähem, sest töötatakse juba varem välja töötatud ja valideeritud metoodikatega või pole vaja segavaid mõjusid kõrvaldada jm.
Olenevalt eesmärgist jaguneb analüüs
- kvalitatiivseks analüüsiks (uuritava aine keemilise koostise ja struktuuri määramine või kas mingi uuritav ühend analüüsitavas proovis esineb) ja
- kvantitatiivseks analüüsiks (proovis sisalduva(te) komponendi (komponentide) kvantitatiivse sisalduse määramine.
Tegemist võib olla praktiliselt puhta aine identifitseerimisega või ainete segus ühe või kõigi komponentide (analüütide) identifitseerimisega ja nende suhtelise hulga määramisega. Analüüsiks valitakse optimaalne metoodika, s.t mis oleks piisavalt tundlik, selektiivne, lihtne, täpne, keskkonnasõbralik, kiire ja odav.