Keemiline struktuur
From Wikipedia, the free encyclopedia
Keemiline struktuur tähendab aatomite ruumilist paigutust molekulis. Keemilise struktuuri kirjeldamisel kasutatakse mõisteid, nagu struktuurivalem, molekulaarne geomeetria, elektronkonfiguratsioon, kristallstruktuur.
Molekulide keemilise struktuuri määramiseks kasutatakse mitmesuguseid spektroskoopia meetodeid:
- UV-Vis spektroskoopia uurib neeldumis- ja kiirgusspektreid ultraviolettkiirguse ja nähtava valguse piirkonnas; näitab eeskätt aromaatseid rühmasid ja konjugeeritud sidemeid;
- Infrapunaspektroskoopia (IP) uurib neeldumis- ja kiirgamisspektreid; infrapunases piirkonnas; näitab funktsionaalseid rühmi;
- Tuumamagnetresonantsspektroskoopias uuritakse aatomituumade ja magnetvälja vastastikust toimet, saadakse ainele iseloomulik TMR spekter; näitab paaritu spinniga aatomituumasid (isotoope) 1H, 13C, 15N, 19F, 31P;
- Massispektromeetria. Uuritav aine ioniseeritakse (näiteks elektronkiire toimel), mille tulemusel moodustuvad ioniseeritud molekulid ja molekuli fragmendid, mida saab registreerida kui ainele karakteerset MS spektrit; annab osakeste laengu ja massi suhte;
- Röntgenkristallograafia ehk röntgendifraktsioon. Aine kristallile langev röntgenikiir hajub ainele omaselt spetsiifilistes suundades näidates aatomite paigutust aine kristallis.