Koporje lään
From Wikipedia, the free encyclopedia
Koporje lään (rootsi k. Koporje län) oli haldusüksus Rootsiaegses Rootsi Läänemereprovintside Ingerimaa kubermangus.
Ingerimaa (Vadja viiendik) ja Käkisalmi lään läks Rootsi valdusse 1617 Ingeri sõja lõpetanud Stolbovo rahulepingu alusel. Stolbovo rahulepinguga sai Venemaa Rootsilt tagasi Novgorodi, Staraja Russa, Porhovi, Gdovi ja teisi alasid, kuid pidi loovutama Rootsile Ingerimaa koos Ivangorodi kindlusega (Jaanilinna), Jaama, Koporje, Nöteborgi (Schlüsselburgi kindluse) ja Laadogast läänes oleva Laadoga-Karjalaga Käkisalmi lääni.
Rootsi Ingeri alad moodustati Ingerimaa kubermanguks ja seda hakkas juhtima Narva asehaldur, kes määrati Ingerimaa kuberneriks. Ingerimaa kuberner resideeris Narva linnuses. Kubermang hõlmas Ivangorodi, Jama, Koporje ja Nöteborgi lossiläänid.[1]
Koporje lääni kuulusid:
- Toldoskoj pogost, kuhu kuulus ka Kattila kihelkond,
- Västra-Kargalskoj pogost ehk Kargalsvästra pogost, kuhu kuulus ka Soikina kihelkond (soome Soikkola, Soikkina, Kolkanp),
- Östra-Kargalskoj pogost ehk Kargalsöstra pogost, kuhu kuulus ka Klopitsa kihelkond ja Koporje (soome Kaprio),
- Samoskoj pogost, kuhu kuulusid ka Hevaa kihelkond (soome Hevaa) ja Serepetta kihelkond (soome Serepetta, Serebetta, enne Uusi Puura),
- Djatelinskoj pogost,
- Kipinskoj pogost,
- Rasinskoj pogost, kuhu kuulus ka Unaditsi kihelkond,
- Gregoriovskj pogost,
- Deglinskoj pogost, kuhu kuulus ka Skvoritsa kihelkond (soome Skuoritsa, Skvorits) ja kabel Kolpnies (soome Kolppanan, Kolppino),
- Esdilitskoj pogost,
- Saretskoj pogost, kuhu kuulus ka Kupanitsa kihelkond (soome Kupanitsa),
- Oseretskoj pogost,
- Svidiskoj pogost, kuhu kuulus ka Koprina kihelkond,
- Gräsinsoj pogost,
- Orlinsoj pogost[2]