Lahusti

From Wikipedia, the free encyclopedia

Lahusti on aine (tavaliselt vedelik), mis on võimeline lahustama teisi aineid – vedelikke, gaase või tahkeid aineid. Saadud lahuses on lahustunud aine ühtlaselt jaotunud. Kõige levinumaks lahustiks on vesi, orgaanilistest lahustitest on levinud metanool, etanool, atsetoon, benseen, tolueen, metüleenkloriid, tetraklorosüsinik, etüülatsetaat.

Kromatograafias kasutatavaid lahusteid või nende segusid nimetatakse ka eluendiks. Ekstraheerimisprotsessides kasutatavaid selektiivseid lahusteid kutsutakse ekstrahendiks.

Lahustitena kasutatakse tihti (orgaaniliste) ühendite segusid, näiteks naftatöötlemise produktid nagu bensiin ja petrooleeter.

Paljudel lahustitel on madal keemistemperatuur ja nad auruvad kergesti, jättes lahustunud aine maha.

Ainete lahustuvus sõltub oluliselt lahusti omadustest ja temperatuurist. Mõned ained lahustuvad hästi orgaanilistes lahustites, mõned ained lahustuvad hästi vees, mõned ei kummaski. Näiteks lihtaine väävel ei lahustu vees, küll aga lahustub vähesel määral etanoolis ja tolueenis. Väga hästi lahustub väävel süsinikdisulfiidis.

On ka erandlikke ja vähem tuntud lahusteid – näiteks pallaadium on metall, mis suudab normaaltingimustel absorbeerida ruumalalt endast 900 korda suurema koguse vesinikku.

Lahustid võib jagada kolme põhirühma: