Leukotsüüt
From Wikipedia, the free encyclopedia
Leukotsüüt ehk valgelible (ka immuunrakk; vere valgelible, ladina leucocytys; lüh WBC) on koondnimetus vere ja sidekoe granulotsüütide, lümfo- ja monotsüütidele ning mitmetele teistele rakkudele.[1]
Leukotsüüdid on paljude selgroogsete lümfisüsteemi (lümfoid(-immuun)süsteemi) rakud, kes liiguvad mitmete kehavedelikega: normaalselt vere ja lümfiga.
Leukotsüütide areng, morfoloogia ja patoloogia võivad erineda nii liigiti, indiviiditi kui ka arenguastmeti.
Leukotsüüdid ujuvad ühtses voos, kuid sarnanevad üksteisega väga vähe. Leukotsüütide ülesanne on leida, jälitada ja hävitada baktereid, viirusi ja kõike, mis tundub organismile ohtlikuna.
Leukotsüütide füsioloogiline tähtsus seisneb rakuliste kaitsefunktsioonide (rakuline immuunsus) tagamises, milleks on peamiselt fagotsütoos ja antikehade moodustamine.
Enamikul leukotsüütidel on ekspresseeritud CD62L ehk L-selektiin, nende funktsioon on leukotsüütide adhesioon ja migratsioon nakkus- või põletikukoldesse.
Leukotsüütidele omistatakse ka tähtis roll kasvajate metastaseerumisel.[2]
Leukotsüütide pinnale valmistab kemokiini-retseptorit geen CCR5.[3]