Liitiumpolümeeraku

Liitiumpolümeeraku ehk lühemalt Li-polümeeraku (ka Li-Po aku) on liitiumioonaku edasiarendus (kasutusel 1997. aastast). Sellel akul on nagu lähtetüübilgi negatiivne elektrood liitiumist (grafiidi kristallivõretasandite vahel) ja positiivne elektrood metallide oksiidist LiCoO₂ või LiMn₂O₄. Ka tööpõhimõtte poolest on need akutüübid sarnased.

Olulise erinevusena on Li-polümerakus vedela elektrolüüdi asemel kasutusel polümeermaterjalist (polüetüleenoksiidist) kile, milles sisaldub liitiumi ioone juhtiva aine osakesi geelina. Elektroodimaterjalid paiknevad õhukese kihina metallfooliumil. Niisugustest elemendikihtidest on kokkurullimise või voltimise teel võimalik valmistada iga toidetava seadme jaoks sobiva kuju ja mõõtmetega aku. Li-polümeerakud on ühtlasi kerged ja energiamahukad (erivõimsus kuni 7,5 kW/kg). Nende omaduste pärast on polümeerakud peamiseks energiaallikaks eriti kaasaskantavais seadmeis, nagu telefonid, tahvel- ja sülearvutid, samuti ka mudelsõidukites.