Liivimaa hertsogkond
From Wikipedia, the free encyclopedia
Liivimaa hertsogkond (ladina Ducatus Ultradunensis, poola Księstwo Inflanckie) oli haldusterritoorium 16. – 17. sajandil Lõuna-Eestis, Põhja-Lätis ja Edela-Venemaal, Rzeczpospolita riigis.
1561. aasta Vilno lepinguga moodustati Liivi sõja ajal endise Vana-Liivimaa maadest: Kuramaal viimase Liivi ordu maameister Gotthard Kettleri valitsetav ilmalik, Rzeczpospolita vasallriigina Kuramaa hertsogiriik ja Lõuna-Eesti ning Läti (Vidzeme, Latgale) territooriumist Liivimaa hertsogkond, mille valitsejaks oli Poola kuningriigi ja Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi ühendriigi Rzeczpospolita kuningas Zygmunt II August.
Liivimaa valitsemine reguleeriti 1576. aastal Rzeczpospolita kuningaks (1576–1586) saanud Stefan Batory poolt välja antud Liivimaa konstitutsiooniga (Constitutiones Livoniae), mis tunnustas Liivimaad vallutatud alana ega tunnustanud 1561. aastal Zygmunt II Augusti poolt välja antud Sigismund Augusti privileegid (Privilegium Sigismundi Augusti).
Piirkond nimetati hertsogkonnaks 1566. aastal, pärast aadelkonna ja Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi vahelise uniooni sõlmimist ning kuulus Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigile kuni 1569. aasta Lublini unioonini, millest alates territoorium kuulus Rzeczpospolita Poola Krooni maade hulka.