cover image

Liustik on lume tihenemisel ja ümberkristalliseerumisel tekkinud jäämass, mis on moodustunud maismaal (vähemalt osaliselt), ei sula suvel täielikult ja liigub oma raskuse ja gravitatsioonijõu mõjul eemale akumulatsioonialast.

Gröönimaa jääkilbi äär Kangerlussuaqi lähedal
Video teele tunginud ja sõidukeid ohustavast liustikust Põhja-Indias, Himachal Pradeshi osariigis, Kinnauri ringkonnas 2020. aastal

Liustikud katavad tänapäeval ligikaudu 10% maismaast. Geoloogilises minevikus on liustikud palju kordi hõlmanud sellest üle kolme korra suuremat ala. Viimane suurem jäätumine hakkas lõppema umbes 20 000 aastat tagasi. Ka kogu Eesti oli siis veel kaetud paksu jääkilbiga. Liustikutekkelisi pinnavorme võib leida kõikjal Eestis. Liustikud kujundavad reljeefi ka tänapäeval, kuid nad on taandunud poolustele lähemale. Lähim koht Eestile, kus võib näha liustikke, on Skandinaavia mäestik. Liustikud ei kujunda ainult pinnamoodi, vaid mõjutavad ka kliimat ja on selle indikaatoriks, reguleerivad merepinna taset, mõjutavad maapinna isostaatilisi liikumisi jne.

Liustikud võivad paikneda ka lumepiirist allpool, kuid osa liustikust peab asuma siiski kionosfääris, kus lume akumulatsioon ületab selle sulamise ja aurustumise. Liustike kujunemiseks ei ole vaja väga külma kliimat, küll on aga vaja piisavalt sademeid, sest liustik saab kujuneda vaid siis, kui ablatsioon ehk jää sulamine ja aurustumine on väiksem lume kuhjumisest akumulatsioonialal ehk firnibasseinis.

Liustikke, nende liikumist, levikut, füüsikalisi omadusi jms uuriv teadusharu on glatsioloogia.

Perito Moreno liustik (Argentina)