Metafüüsika
From Wikipedia, the free encyclopedia
Metafüüsika (kreeka keeles μετά, meta, 'pärast', 'peale üle' + φυσικά, füüsika, 'loodus') on filosoofia haru, mis püüab selgitada olemise põhialuseid ning algupära, reaalsuse kogemuse piire ületavaid probleeme ja algmõisteid.[1]
See artikkel räägib filosoofia valdkonnast; Aristotelese teose kohta vaata artiklit Metafüüsika (Aristoteles); Baumgarteni teose kohta vaata artiklit Metafüüsika (Baumgarten); Richard Taylori teose kohta vaata artiklit Metaphysics |
See artikkel vajab toimetamist. |
See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Metafüüsika üritab ületada füüsikalisi piire, kasutades vaatluse, mõõtmise ja katsete asemel oletusi, mõtisklust ja loogikat, püüdes jõuda mittemõõdetava reaalsuse ning ajatute, muutumatute ja üldkehtivate seaduspärasusteni. Traditsiooniline metafüüsika otsib vastust küsimustele:
- Mis on?
- Kuidas on?
Metafüüsika uurimisobjektideks on eksistents, objektid ja nende omadused, aeg ja ruum, põhjus ja tagajärg ning võimalus.
Metafüüsika kaks põhisuunda on:
- üldine metafüüsika, mis üritab olla universaalne viis seletada reaalsuse olemust: "kas on põhimõtteid, mis käivad kõige kohta, mis on reaalne?"
- spetsiifiline metafüüsika, mis otsib vastust küsimusele "mis on lõplikult reaalne?"
Neid kahte suunda ühendab ontoloogia, mis uurib olevat, olemist ning olemisviise.[2]