From Wikipedia, the free encyclopedia
Ränne ehk migratsioon (ka rändamine) on püsiv elukoha vahetus. Rännet mõistetakse üldiselt kui inimeste füüsilist liikumist ühelt alalt teisele, mõnikord üle pikkade distantside või suurtes rühmades.
See artikkel räägib inimeste rändest, loomade rände kohta vaata artiklit Ränne (zooloogia). |
Artikkel vajab vormindamist vastavalt Vikipeedia vormistusreeglitele. |
See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Varases ajaloos oli ränne eelkõige seotud nomaadidega, kelle elukohavahetus põhjustas tihti tõsiseid konflikte pärismaiste rahvastega, mis võis sundida põliselanikke kas lahkuma või assimileeruma. Tänapäeval on säilinud vaid vähesed nomaadi hõimud, kes siiani oma traditsioonilist eluviisi järgivad. Migratsioon tänapäevases mõistes võib-olla regiooni- või riigisisene või piiriülene, vabatahtlik või sunniviisiline, orjakaubandus või küüditamine. Inimesed, kes rändavad mingile alale sisse, on immigrandid ja inimesed, kes mingilt alalt lahkuvad, on emigrandid ehk väljarändajad. Väikeseid rahvahulki, kes rändavad asustamata või väheasustatud maa-alale, nimetatakse asunikeks või kolonistideks. Migratsiooni ja kolonialismi poolt tõrjutud rahvastikku nimetatakse pagulasteks.
Ränne jaguneb laias laastus kaheks liigiks: siserändeks (riigisisene) ja välisrändeks (riikidevaheline). Lisaks sellele võib rännet jaotada põhjuse järgi vabatahtlikuks ja sundrändeks.
Siseränne:
Välisränne:
Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni andmetel ühtegi universaalset ja ühest definitsiooni sõnale "migrant" ei leidu. Migrandi mõistet kasutatakse üldiselt kõikides olukordades, kus rände otsus tuleneb inimese isiklikest huvidest ja ilma väliste sundivate teguriteta. Seega hõlmab definitsioon indiviidi ja kaasnevaid pereliikmeid, kes kolivad teise riiki või regiooni, et parandada oma materiaalset olukorda või sotsiaalset staatust. ÜRO defineerib migranti kui isikut, kes on resideerinud võõrriigis üle ühe aasta, olenemata selle põhjustest, kas vabatahtlikult või sundkorras ning olenemata rände ühekordsusest või regulaarsusest. Sellise definitsiooni kohaselt ei ole migrandid need, kes reisivad lühiajaliselt turistina või ärimehena. Samas hõlmab selle termini tavapärane kasutus mõningaid lühiajalisi migratsioonivorme, näiteks hooajaline töö farmis: töölised rändavad ajutiselt sihtriiki või -regiooni vaid külvi või lõikuse ajaks." [1]
Vastavalt Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni 2010. aasta raportile hinnatakse, et 2010. aastal elas 214 miljonit inimest väljaspool oma sünnimaad. Senise rändetrendi jätkudes on oodata, et aastaks 2050 kasvab migrantide hulk kuni 405 miljonini.[2]
Kaasaegses mõistes võib migratsioon olla mitme ebasoodsa olukorraga kaasnev nähtus: näiteks sõdade, poliitiliste konfliktide või looduskatastroofide tagajärg.
Tänapäeval on peamiseks migratsiooni põhjuseks soov oma majanduslikku olukorda parandada. Maailmas valitseb suur lõhe sissetulekute vahel, mida võib riigiti sama töö eest teenida. Samas leidub igal ajahetkel töökohti kõrgepalgalistes riikides, kus on puudus oskustöölistest. Paljud riigid, näiteks Austraalia ja Suurbritannia, on loonud immigratsiooni soodustavaid määruseid, et anda mitte-kodanikest vajalikele oskustöölistele sissesõiduviisasid. Seega on migratsioonisooviga inimestel majanduslik stiimul omandada kodumaal vajalikud oskused ja kvalifikatsioonid, et sihtriigis kandideerida oskustööle. Selle näiteks maailmas saab pidada ka Euroopa Liidu sisest rännet, kus legaalsed piirid migratsioonile on kas täielikult või suures osas kaotatud. Kõrgema palgatasemega riigid, nagu Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia ja Suurbritannia, on migratsiooni sihtriikideks ning päritolumaadeks on madalapalgalisemad liikmesriigid, nagu Kreeka, Ungari, Leedu, Poola ja Rumeenia. Osa tänapäevasest rändest sihtriikidesse toimub ka illegaalselt, mis on migrantidele suur tagasilöök tööturul. Illegaalsete immigrantide vood on eriti tugevad Mehhikost USAsse, Mosambiigist LAVi, Bulgaariast ja Türgist Kreekasse ning Põhja-Aafrikast Hispaaniasse ja Itaaliasse.
21. sajandil on töömigratsioonist saanud populaarne viis vaesemate riikide kodanikele elatise teenimiseks. Tihti saadetakse sihtriigis teenitud raha ülekannetena pereliikmetele. Sellest on saanud oluline sissetulek paljudele arengumaadele, näiteks Filipiinid ja mõned Ladina-Ameerika riigid.[3] Leidub mitmeid teooriaid seletamaks rahvusvahelist inimeste ja kapitali voogu ühest riigist teise.[4]
Neoklassikaline majandusteooria väidab, et peamiseks tööjõu rände põhjuseks on palgaerinevus kahe geograafilise punkti vahel. Sellised palgaerinevused on tavaliselt seotud geograafilise tööjõunõudluse ja -pakkumisega. Võib öelda, et tööjõupuudusega ja kapitali ülejäägiga piirkondades on kõrged palgad, samas kui tööpuudusega ja kapitali puudujäägiga piirkondades on madalamad palgad. Tööjõud rändab reeglina madalapalgalistest piirkondadest kõrgema palga poole. Sellise tööjõu liikumise puhul toimub tihti muutusi siht- ja päritoluriigi vahel tööturu muutuste tõttu. Neoklassikalist majandusteooriat kasutatakse enim transnatsionaalse rände iseloomustamiseks, kuna see ei ole piiratud rahvusvaheliste immigratsiooniseadustega ega sarnaste riiklike regulatsioonidega.[4]
Duaalse tööturu teooria väidab, et ränne on põhjustatud peamiselt arenenud riikide tõmbeteguritest. See teooria väidab, et tööturg arenenud riikides koosneb kahest segmendist: primaarsest, mis vajab kõrgelt kvalifitseeritud tööjõudu, ja sekundaarsest, mis on palju tööjõudu nõudev, kuid eeldab madalalt kvalifitseeritud tööjõudu. Selle teooria kohaselt on migratsioon madalamalt arenenud riikidest kõrgemalt arenenud riikidesse põhjustatud sihtriigi tööturu sekundaarse osa tõmbeteguritest. Võõrtööjõudu on vaja, et täita kehvemaid töökohti, kuna neil ametitel puudub tihti perspektiiv edutamisele ja kohalik tööjõud ei taha neid töid teha. See loob vajaduse võõrtööjõu järele. Sellele lisaks kerkivad esialgse puudujäägi tõttu palgad veelgi, mis muudab migratsiooni veelgi köitvamaks.[4]
Tööjõurände uus majandusteadus (inglise keeles the new economics of labor migration) on teooria, mis väidab, et rändevoogusid ja -mustreid ei saa seletada ainuüksi indiviidi tasemel ja nende majanduslike stiimulite abil, vaid tuleb käsitleda ka laiemaid sotsiaalseid tasandeid. Üks selline sotsiaalne tasand on leibkond. Migratsiooni võib vaadelda kui leibkonna riskihajutamist olukorras, kus sissetulek pole elatuseks piisav. Selles olukorras vajab leibkond lisaraha, mida on võimalik saada pereliikmetelt, kes töötavad välismaal. Selle tulu saatmisel võib olla ka laiem mõju tööliste kodumaale, kuna summaarselt tuuakse märkimisväärses koguses kapitali üle piiri.[4]
Suhtelise ebavõrdsuse teooria (inglise keeles relative deprivation theory) väidab, et teadlikkusel sissetuleku erinevuste kohta naabrite või teiste leibkondade vahel ja tööjõu emigratsioonil piirkonnast on oluline roll rände laienemisele. Stiimul võõrsil töötada on palju tugevam piirkondades, kus sissetulekute erinevused on suuremad. Lühiajaliselt võib tõsta pereliikmete poolt saadetud raha ebavõrdsust, pikemas perspektiivis aga vähendada. Tööjõurändel on indiviidi jaoks kaks faasi: esmalt investeerivad migrandid inimkapitali loomisse ja siis püüavad nad kapitaliseerida oma investeeringut. Sel viisil püüavad edukad migrandid anda oma lastele paremat haridust ja peredele paremat kodu. Edukad kõrgelt kvalifitseeritud väljarändajad võivad naabritele ja potentsiaalsetele migrantidele eeskujuks osutuda, kes soovivad ka sama edukad olla.[4]
Maailma süsteemide teooria vaatab migratsioonile globaalsest perspektiivist. See seletab, et vastastikmõju kahe erineva ühiskonna vahel võib olla oluline tegur sotsiaalse muutuse tekkele ühiskonna siseselt. Kauplemine eduka riigiga, kes põhjustab majanduse langust teises riigis, võib tekitada stiimuli rändamaks elavama majandusega riiki. On vaieldav, kas sõltuvus kunagisest emamaast jääb pärast kolooniate lagunemist püsima. See vaade rahvusvahelisele kaubandusele on vastuoluline. Samas leidub ka arvamusi, et vaba kauplemine võib vähendada lõhet arengumaade ja arenenud riikide vahel. Arvatakse, et arenenud maad impordivad rohket tööjõudu nõudvaid toormeid, mis põhjustavad suuremat nõudlust madalamalt kvalifitseeritud tööjõule. Kapitalinõudlike toodete eksport rikastest riikidest vaesematesse vähendab ebavõrdsust sissetulekutes ja tööjaotuses, vähendades ka migratsiooni. Olenemata suunast, võib seda teooriat rakendada seletamaks migratsiooni üksteisest geograafiliselt eraldatud paikade vahel.[4]
Inimeste migratsiooni kirjeldamiseks on välja pakutud teatud sotsioloogilisi reegleid. Siin on toodud nimekiri Ernst Georg Ravensteini ideedest ajavahemikul 1834–1913. Need reeglid on järgmised:
Lee seadus jagab migratsiooni põhjustavad tegurid kahte rühma: tõmbe- ja tõuketegurid. Tõuketegurid on negatiivsed näitajad, mis on piirkonna juures lahkumispõhjusteks. Tõmbetegurid on positiivsed näitajad, mis kutsuvad teise piirkonda migreeruma.[5]
Tõuketegurid
Tõmbetegurid
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.