Monte Carlo ooperiteater

Monte Carlo ooperiteater (originaalis Opéra de Monte-Carlo) on Monaco Vürstiriigi peamine kultuurikeskus, mis tegutseb vürst Albert II patronaaži all ja asub aadressil Place du Casino, 98000 Monaco. Ooperil on kaks mainekat sponsorit, keda nimetatakse partneriks. Need on Šveitsi kellafirma Rolex ja Šveitsi erapank ja Euroopa suurim investeerimisettevõte Pictet. Ooperimaja haldab selle ehitanud ettevõte Société des bains de mer (SBM).

Monte Carlo ooperiteatri hoone

Ajalugu

1858. aastal asutatud vürstliku kääbusriigi Monaco linnajao Monte Carlo maine on suuresti seotud seal asuva kasiinoga, mis ehitati 1862.–1863. aastal. Selle omanik, Société des Bain de Meri president François Blanc organiseeris kontserte kasiinokülaliste meelelahutuseks. Kuid 1870. aastatel polnud Monacos erilisi võimalusi laiema avalikkuse kultuurielu korraldada. Vürst Charles III koos ettevõttega Société des Bains de Mer otsustas rajada kasiino juurde kontserdisaali, mille peamine avalik sissepääs saali pidi olema kasiinost ja Charles III erasissepääs lääneküljelt. Kuid kontserdisaalist jäi kultuurielu arendamiseks väheks ning süvenes mõte ehitada soliidne teatrimaja. François Blanci lesk palkas Pariisi Opéra arhitekti Charles Garnier’ projekteerima kasiino kõrvale teatrimaja.

Teatrisaal u 1879. aastal

Teatri interjööris domineerib luksuslikkus. Teatrisaal on hobuserauakujuline, seal on 524 vaatajakohta, luksuslik vürsti perekonna loož ning veel neli looži väga kõrgetele külalistele. Saalis rõdusid ei ole. Teater avati 25. jaanuaril 1879 nümfiks riietatud Sarah Bernhardti etteastega, kes juhatas sisse galakontserdil esitatavaid ooperinumbreid ja sümfoonilisi lugusid. Esimene ooper, mida seal esitati, oli 8. veebruaril 1879 Robert Planquette'i maailma esiettekandel olnud ühevaatuseline koomiline ooper "Le Chevalier Gaston". Sellele järgnes esimesel hooajal veel kolm koomilise sisuga ooperit. Need olid Ferdinando Paeri "Le maître de chapelle" („Kapellmeister"), Friedrich von Flotowi "L'Ombre" („Vari”) ja Victor Massé "Les Noces de Jeannette" („Jeannette'i pulmad”). Uus teatrimaja ei olnud algselt mõeldud ooperite lavastamiseks. Arhitekt Henri Schmiti projekti järgi ja Charles III järglase Albert I innukal toetusel ehitati 1898.–1899. aastal lavaruum ooperi jaoks sobivamaks.

Arhitekti järgi tuntakse teatrit ka Salle Garnier' nime all. Oma tegutsemise ajaloo vältel on kandnud ka nimesid Grand Théâtre de Monte Carlo, Théâtre du Casino ja Opéra de Monte Carlo. Selle ooperiteatri õitsenguaastad olid 1893–1951, kui truppi juhtis Raoul Gunsbourg. See oli aeg, kui teater rivaalitses isegi Milano La Scala, Londoni Covent Gardeni ja New Yorgi Metropolitan Operaga. Gunsbourgi eestvedamisel telliti nimekatelt heliloojatelt kümneid uudisteoseid.

Teine maailmasõda põhjustas ooperiteatri sulgemise. Aastatel 1940–1942 Monte Carlos teatrihooaega ei peetud. Teater avati uuesti 1943. aastal, kuid juudi päritolu Gunsbourg ei saanud täita ühtegi oma ametlikku funktsiooni. Ta sai jätkata oma tööd 1946. aastal.

Kaks korda oma ligi 130-aastase ajaloo jooksul on ooperiteater muudetud suurejooneliseks pidulike õhtusöökide korraldamise kohaks. Esimene kord oli see 1966. aastal Monte Carlo sajanda aastapäeva tähistamiseks. Rahvusvahelist seltskonda võõrustasid Grace Kelly ja Rainier III. Teine tähelepanuväärne üritus teatrisaalis oli 2011. aastal vürst Albert II ja Lõuna-Aafrika Vabariigi endise ujuja Charlene Wittstocki (hiljem vürstinna Charlene) pulmade puhul korraldatud pidulik vastuvõtt.

Maailma esiettekanded

Monte Carlo teatris on alates 1892. aastast olnud maailma esiettekandel 45 ooperit. Nendest 23 Gunsbourgi ajal (valikuliselt):

• Planquette'i Le Chevalier Gaston (1879)
• Saint-Saënsi L’ancêtre (1906), La foi (1909) ja Déjanire (1911)
• Massenet’ Le jongleur de Notre-Dame (1902), Cherubin (1905), Thérèse (1907), Roma (1912), Cléopâtre (1914), Don Quichotte (1910) ja Amadis (1922)
• Berliozi La damnation de Faust (esimene lavaline ettekanne 1892)
• Francki Hulda (1894)
• Mascagni Amica (1905)
• Bizet’ Don Procopio (1906)
• Gunsbourgi Vieil Aigle (1909)
• Faure Pénélope (1913) ja Masque et Bergamasques (1919)
• Messageri Béatrice (1914)
• Ponchielli I mori di Valenza (1914)
• Puccini La rondine (1917)
• Lili Boulanger’i Faust et Hélène (1924)
• Raveli L’enfant et les sortilèges (1925)
• Honeggeri Judith (1926)
• Hahni Nausicaa (1917)
• Iberti ja Honeggeri L’aiglon (1937)
• Rendine Un segreto d’importanza (1992)
• Liebermanni The picture of Dorian Gray (1996)
• Chaynesi Cecilia (2000)

Nimekad ooperihääled

Maailma tipplauljatest on selles ooperimajas korduvalt esinenud terve plejaad ekstraklassi ooperisoliste: Enrico Caruso, Geraldine Farrar, Adelina Patti, Nellie Melba, Fjodor Šaljapin, Emma Calvé, Francesco Tamagno, Tito Scipa, Beniamino Gigli, Titta Ruffo, Claudia Muzio, Conchita Supervia, Lily Pons, Mary McCormic, Franco Corelli, Mattia Battistini, Giuseppe di Stefano, Nicola Rossi-Lemeni, Carlo Bergonzi, Régine Crespin, Renata Tebaldi, Nicolai Ghiaurov, Elisabeth Schwarzkopf, Renata Scotto, Placido Domingo, Roberto Alagna, Angela Gheorghiu, Ruggero Raimondi jt.

Muusikajuhid

Teatri muusikajuhid on olnud Arturo Vigna (1895–1903), Victor de Sabata (1918–1927), Paul Paray (1928–1944), Louis Frémaux (1956–1965), Louis Ducreux (1966–1971), Renzo Rossellini (1972–1976), Guy Grinda (1977–1984), John Mordler (1984–1987), Gianfranco Cosmi (1987–1991), Kristian Missirkov (1992–1994), James DePreist (1994–1998), Marek Janowski (2000–2005), Yakov Kreizberg (2009–2011), Gianluigi Gelmetti (2013–2016), Kazuki Yamada (2016–2019) ja Gianluca Capuano (2019–).

2023. aasta 1. jaanuarist juhib Monte Carlo ooperiteatrit nimekas Itaalia koloratuur-metsosopran Cecilia Bartoli. Ta on üldse esimene naine, kes mõnda ooperitruppi ja ooperimaja direktorina juhib. 2016. aastal asutatud teatri 77-liikmeline orkester Les Musiciens du Prince, mille peadirigendiks on alates 2019. aastast Gianluca Capuano. Stefano Visconti juhib alates 2007. aastast teatri 35-liikmelist koori.

Teatril on üks suhteliselt lühike hooaeg, mis kestab novembrist aprillini. Mängukava on väga konservatiivne, sisaldades nelja-viit baroki, prantsuse, saksa ja itaalia heliloojate ooperit. Viimastel aastatel on võetud mängukavva ka üks väga populaarne muusikal. Teatri hooaja programmis on ka artistide soolokontserdid ning temaatilised kontserdid. Mängukavas olevaid oopereid esitatakse tavaliselt igaüht kolm korda, kusjuures peaosades laulavad üksnes prominentsed ooperihääled. Aprillis ja mais korraldab teater kevadfestivali "Le printemps des arts Monte-Carlo", mille jooksul esitatakse mõni 18. sajandi ooper ja lauljad annavad soolokontserte.

Allikad

• Opéra de Monte-Carlo koduleht (opera.mc)
• Thierry Beauvert. Opera Houses of the World, New York, 1995
• Tiit Made. Ooperimaailm. II köide, Tallinn, 2012