Nälgimine
From Wikipedia, the free encyclopedia
Nälgimine on ainevahetuseks vajaliku kalorienergia, toitainete ja vitamiinide ulatuslik puudujääk elusorganismis. Pikk nälgimine võib põhjustada inimesel püsivaid elundikahjustusi ja lõpuks surma.[1] Nälgimise põhipõhjuseks on energiavajaduse ebapiisav täitmine: tarbitakse vähem kui kulutatakse. Toidust pärit energiat on tarvis kehaliseks (vähesel määral ka vaimseks) tööks ja soojusproduktsiooniks. Energiavajadus on määratud põhiainevahetuse (PAV) ja tegevuseks kuluva ainevahetuse summaga.[2]
See artikkel räägib üldmõistest; romaani kohta vaata artiklit Nälg (Hamsun) |
Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) andmetel on nälg ülemaailmselt suurim oht tervisele, olles laste surmadest maailmas ligi poolte põhjuseks.[3] Enamik (98%) nälgivatest inimestest maailmas elab arengumaades, kus kogu elanikkonnast 15% on selges alatoitumuses. Maailma Toiduprogrammi (WFP) spetsialistide sõnul on arengumaades kokku umbes 100 miljonit alakaalulist last (iga kuues) ja igal aastal sureb maailmas ligikaudu 3,1 miljonit alla viieaastast last nälga.[4]
Vastureaktsiooniks pikale nälgimisele korraldab organism oma ainevahetuse ümber nii, et ellujäämine oleks tagatud võimalikult pikaks ajaks.[5] Üldiselt määrab ümberkorralduste täpse loomuse peamiselt nälgimise kestus. Nälgimine võib olla mittetäielik (isu ei saada täis) või täielik. Mittetäieliku nälgimise patoloogiliste ilmingute põhjuseks on valgu vähesus. Täieliku nälgimise korral on võimalik eristada kolme olulist faasi, mille käigus korraldatakse ainevahetus põhjalikult ümber.[2] Artikkel räägib edaspidi täielikust nälgimisest.