Paremäärmuslus
From Wikipedia, the free encyclopedia
Paremäärmuslus on poliitilise spektri paremal äärel paiknevate rühmituste ja üksikisikute vaadete üldnimetus.
Paremäärmusluse mõiste kasutamine on teadlaste seas valdavalt tunnustatud, kuigi üksmeel selle täpsel määratlemisel puudub. 1995. aasta seisuga nimetati uurijate töödes paremäärmusluse tunnustena kõige sagedamini natsionalismi, rassismi, ksenofoobiat, demokraatia-vastasust ja tugeva riigivõimu pooldamist.[1] Ühe hilisema hinnangu järgi on paremäärmusluse põhielementideks peetud ksenofoobiat, etnilist identiteeti ja välistamist rõhutavat natsionalismi, populismi, ambivalentset suhtumist demokraatlikesse väärtustesse ning karmi korda tagava riigivõimu toetamist.[2]
Politoloog Andres Kasekamp toob välja, et nimetus „paremäärmuslus” on mõnevõrra eksitav, sest taoliste parteide majanduspoliitika pole enam päriselt parempoolne, ilma kateteta lubatakse ka säilitada heaoluriigi teenused ning suurendada toetusi, pensione jms.[3]
Mõiste ühest defineerimist on raskendanud selle kasutamine lisaks teadusele ka poliitilistel eesmärkidel – oma vaadete vastandina ja/või oma poliitiliste oponentide vaadete kirjeldamiseks.[1] Teadlaste poolt paremäärmuslikeks nimetatud erakonnad reeglina enda kohta seda määratlust ei kasuta.[3][4]