Paroksüsmaalsed mitteepileptilised häired lapseeas - Wikiwand
For faster navigation, this Iframe is preloading the Wikiwand page for Paroksüsmaalsed mitteepileptilised häired lapseeas.

Paroksüsmaalsed mitteepileptilised häired lapseeas

Allikas: Vikipeedia

Paroksüsmaalsed mitteepileptilised häired (PMH) on epileptiliste hoogudega sarnanevad äkilise alguse ja lõpuga hood, mille ajal võib esineda nii korduvaid motoorsed liigutusi, käitumuslikke muutusi kui ka somaatilisi sümptomeid. Paroksüsmaalseid mitteepileptilisi häireid on oluline eristada epilepsiast, et vältida valediagnoosiga kaasuvat ebavajalikku ravi.[1]

Enamus lapseeas esinevatest PMH-dest ei vaja mingit ravi ja mööduvad spontaanselt. Imikutel on põhjus sageli füsioloogiline, väikelastel ja koolilastel aga psühhogeenne.[2]

Epidemioloogia

Euroopas on epilepsia esinemissagedus laste hulgas 4–5%. Taanis tehtud uuringus leiti, et 39%-l epilepsia diagnoosi saanud lastest ei olnud tegelikult epilepsiat. Valediagnoosi saanud lastest 49%-l oli tegu paroksüsmaalse mitteepileptilise häirega.[3]

Sagedasemad PMH-d vastsündinueas

Judinad/võdinad (inglise jitteriness)

Hüpereklepsia

Ehmatushaigus, mida iseloomustab liialdatud reaktsioon auditoorsele, somatosensoorsele või visuaalsele stiimulile.[2]

Healoomulised uneaegsed müokloonused

Korduvad ägedad lihaste kokkutõmbe episoodid. Esinevad unes ja on enam väljendunud jäsemete distaalsetes osades. Sageli eluaegne probleem, ravi ei vaja.[2]

Sagedasemad PMH-d imiku- ja väikelapseeas

Hingekinnipidamishood

Põhjus ei ole teada, tõenäoliselt tegemist imiku ja väikelapse autonoomse närvisüsteemi küpsusetusega. Provotseerib viha, kurbus, hirm või väike trauma, millele järgneb nutuhoog, hääletu väljahingamine, nahavärvi muutus (tsüanootiline või kahvatu) ja teadvuse kadu. Hoo pikema kestuse puhul võivad lisanduda tõmblused jäsemetes.[2]

Hirmuhood

Peenelöögiline pea ja mõlema käe värin, hoo ajal võib tekkida kindel poos, teadvus on olemas. Kestavad mõned sekundid, kuid võivad tekkida päevas mitmeid kordi. Soodustavad toitmine, pea liigutamine ja erutus.[2]

Liigutuslikud stereotüüpiad

Korduvad stereotüüpsed liigutused, mida saab tahtlikult peatada. Sageli arengupeetuse ja autismiga lastel. Enamasti nt plaksutamine, väristamine ja pea raputamine.[2]

Healoomuline paroksüsmaalne tortikollis

Episoodiline pea pööre ühele küljele, kestus mõnest minutist nädalateni. Tavaliselt kaob 3-5-aastaselt. Kaasuda võib oksendamine ja näo kahvatus.[1]

Healoomuline paroksüsmaalne ülesvaatamine

Hoogu iseloomustab ülesvaatav pilk ja lõua allavaje. Silmade horisontaalne liikumine on tavapärane, kuid allapoole vaatamine püsivalt ei ole võimalik. Hoogusid vallandab äge haigus, leevendab uni.[2]

Healoomuline paroksüsmaalne peapööritus

Peapöörituse episoodid, mis tekivad äkitselt ja kestavad mõne minuti. Kaasuda võivad iiveldus, oksendamine ja näo kahvatus. Laps on ärkvel, ehmunud ja hoidub liigutamast, enne kui hoog laheneb.[1]

Unehäired

Kõige levinumad on ootamatul ärkamisel tekkiv segadusseisund, unepaanika, õudusunenäod ja unes kõndimine.[1]

  • Unepaanika – sügavas unes tekkiv hirmuhoog, kaasub südame pekslemine, hingeldus, laienenud pupillid ja higistamine. Laps on segaduses, hirmul ja lohutamatu. Kestus paar minutit ja laheneb spontaanselt. Vähene mälestus juhtunust.[2]

Masturbatsioon

Normaalne (?) osa seksuaalarengust, mida võib jalgade rütmiliste liigutuste, häälitsuste, fikseerunud pilgu, näo õhetuse ja vähese reaktsiooniga ümbritseva suhtes segi ajada epileptilise hooga.[4]

Sandiferi sündroom

Tekib imiku söötmisel. Hoogu iseloomustab keha äkiline vibujas poos koos pea pöördumisega küljele või taha, kaasneda võib käte värin, lämbumine, tsüanoos, larüngospasm ja hingamisseiskus. Põhjuseks on gastroösofageaalne refluks ning sellest tingitud söögitoru põletik ja valu.[2]

Tikid ehk sundliigutused

Tikid on vastutahtelised liigutused, mida laps ei suuda hästi kontrollida. Esineb tung või vajadus liigutust sooritada, sest järgneb teatud kergendustunne. Tähelepanu juhtimisel on vahetevahel võimalik liigutusi lühiajaliselt tagasi hoida.[5]

Sagedasemad PMH-d koolilastel

Migreen

  • Basilaarmigreen
    Aura sarnaneb epilepsia omaga – spontaanne või asendivertiigo, foto- ja fonofoobia, käte ja jalgade surinad, teadvusehäire, ataksia, nägemishäired, tinnitus. Sümptomitele järgneb enamasti migrenoosne peavalu (kuklapiirkond).[2]
  • Äge segadusseisundiga kulgev migreen
    Noorukieas esinev migreeni alavorm, mida iseloomustab segasusseisund või muutunud taju, mõnikord ka agressiivsus. Hoog on suhteliselt lühike (< 24h). Võib tekkida peatrauma järgselt.[2]

Sünkoop ehk minestus

  • Vasovagaalne sünkoop
    Teadvusekadu vähenenud aju verevarustuse tõttu. 15% teismelistest on vähemalt 1 episood enne täiskasvanuiga. Hoogu provotseerivad pikaajaline seismine ja emotsionaalne stiimul. Eelneb pearinglus, kahvatus, nägemise/kuulmise häire. Hoo pikemal kestmisel võib esineda lihastõmblusi, jäsemete värinaid. Taastumine minutitega.[2]
  • Kardiovaskulaarne sünkoop
    Tekib enamasti lamades, füüsilisel koormusel või selle järgselt südamehaigetel.[1]
  • Ortostaatiline sünkoop
    Tekib äkitselt püstitõusmisel või pikaaegsel seismisel tekkiva vererõhu languse ja südame löögisageduse tõusu tõttu. Sagedamini pikkadel poistel.[1]

Unehäired

  • REM-une patoloogia
    Une ajal ei teki normaalset lihaste atooniat. Esineda võivad rahutus, jäsemetega vehkimine, dramaatilised ja sageli agressiivsed liigutused, mis tunduvad osaliselt eesmärgipärased. Harva ka valjud häälitsused ja sõnad.[2]

Psühhogeensed kriisid

Somatoformne häire (ei ole tahtlik teesklemine). Erinevat tüüpi hood. Provotseerivad emotsionaalsed stiimulid, hood üksnes publiku olemasolul. Soodustavateks teguriteks võivad olla väärkohtlemine, õpiraskused, eelnev kokkupuude epilepsiahaigega.[2]

Paroksüsmaalsed düskineesiad

Liigutushäired, mis võivad olla ühepoolsed, kahepoolsed või vahelduvad. Kaasneda võivad surinad, kõnepuue. Esile võib kutsuda liikumine või koormus.[2]

Alice Imedemaal sündroom

Tajumoonutused (visuaalsed). Asjad võivad näida suuremana, väiksemana, kaugemal, lähemal või muutunud kujul. Võib esineda depersonalisatsioon ja ajataju muutus. Võib olla migreeni aura osa või ennustada migreeni teket.[2]

Tikid

Viited

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Tatlı, Burak ja Serhat Güler. “Non epileptic paroxysmal events in childhood”, Turk pediatri arsivi vol. 52,2 59–65, 2017.
  2. 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 2,12 2,13 2,14 2,15 2,16 A. F. Luat, D. Kamat ja L. Sivaswamy “Paroxysmal Nonepileptic Events in Infancy, Childhood, and Adolescence” Pediatric Annals vol.44, No. 2, 2015.
  3. Uldall P, Alving J, Hansen LK jt, “The misdiagnosis of epilepsy in children admitted to a tertiary epilepsy centre with paroxysmal events”, Archives of Disease in Childhood, 2006.
  4. Jurriaan M. Peters, “Seizure or not? Non-epileptic paroxysmal events in pediatrics”, Boston Children’s Hospital, Clinical Health Blog.
  5. „Tikid ja Tourette’i sündroom. Tähtsad faktid patsiendile“, International Parkinson and Movement Disorder Society, 2016.
{{bottomLinkPreText}} {{bottomLinkText}}
Paroksüsmaalsed mitteepileptilised häired lapseeas
Listen to this article