Polüsahhariidid
From Wikipedia, the free encyclopedia
Polüsahhariidid ehk polüoosid on rühm suure molekulmassiga süsivesikuid (sahhariide ehk suhkruid), mida saab vaadelda ühenditena, mis koosnevad glükosiidsidemega ühendatud monosahhariidi molekulide jääkidest (eraldunud on H2O).
Enamasti loetakse polüsahhariidideks need, mis sisaldavad rohkem kui 10 monosahhariidilüli. Kui polüsahhariidi molekul koosneb sama tüüpi monosahhariididest, siis on tegemist homopolüsahhariidiga (glükogeen, tselluloos), kui aga erinevatest monosahhariididest, siis on tegemist heteropolüsahhariidiga (hemitselluloos, pektiin).
Kõrgmolekulaarsed polüsahhariidid on Maa biosfääris kõige suurema osakaaluga orgaanilised ained. Need omavad looduses olulist tähtsust organismis ladestuva energiaallikana või rakkudele ja kudedele mehaanilist tugevust andva materjalina. Taimedele annavad tugevuse rakukestad, mille põhikoostisosad on polümeersed süsivesikud tselluloos ja hemitselluloos ning nendega seondunud hüdrofoobne polümeer ligniin. Tselluloos ja hemitselluloos moodustavad põhimassi Maal levinud taimsest materjalist, vastavalt keskmiselt 33% ja 20% biomassist. Puidus on nende sisaldus vastavalt 40–50% ja 20–30%. Looduslikud polüsahhariidid moodustavad kõige suurema taastuva orgaanilise aine ressursi. Kasutust leiab see ressurss kütusena (puit, energiavõsa, õled), aga ka keemiatööstuses (puit, puuvill) paberi, tselluloosi ja selle derivaatide ning bioetanooli saamiseks.
Tärklise ensümaatilisel hüdrolüüsil saadakse tsüklodekstriinid, mis kuuluvad oligosahhariidide klassi.