Polioviirus - Wikiwand
For faster navigation, this Iframe is preloading the Wikiwand page for Polioviirus.

Polioviirus

Allikas: Vikipeedia

Disambig gray.svg  See artikkel räägib metsikust polioviirusest; tagasipöördunud vaktsiini-põhise polioviiruse kohta vaata artiklit Vaccine-Derived Polioviruses; inaktiveeritud viiruse kohta vaata artiklit Poliovaktsiin

Polioviirus

Taksonoomia
Riik Viirused
Sugukond Pikornaviirused Picornaviridae
Perekond Enteroviirus
Liik Enterovirus C
Alamliik Polioviirus

Polioviirus (inglise poliovirus) on viirus, mida peetakse lastehalvatuse tekitajaks inimestel[1] ja eksperimentaalselt muudelgi imetajatel.

Varem on laste seljaajuhalvatust tekitavat viirust nimetatud ka neurotroopseks ultraviiruseks.[2]

Klassifikatsioon

Polioviirusel klassifitseeritakse tänapäeval kolm serotüüpi: PV1, PV2, ja PV3.

Morfoloogia ja kirjeldus

Next.svg Pikemalt artiklis RNA-viirused
  • Genoom: üheahelaline RNA-viirus 7500 nukleotiidiga;
  • Kapsiid: ikosaeedriline ja koosneb neljast valgust VP1, VP2, VP3 ja VP4. Tugev valkkest peab vastu ka mao happelises keskkonnas;
  • arvatakse, et inimesel seostub spetsiaalse PVR:CD155 valguretseptoriga;
  • looduslikult siseneb rakku rakuretseptor-vahendatud endotsütoosi teel;
  • 4–6 tunni jooksul "omastab" polioviirus raku normaalse valkude sünteesimise nii, et rakk hakkaks tootma uusi viiruseosakesi (10 000 – 100 000);
  • polioviirus võib lümfi kaudu levida kõikjale peremeesorganismis;

Reservuaarid

Viiruse looduslikuks reservuaariks on harilikult inimesed.

Elulemisvõime ja paljunemine

Polioviirus säilitab virulentsuse mitme kuu vältel ka väljaspool peremeesorganismi: vees kuni 100 päeva ja roojas kuni 6 kuud. Polioviirus talub hästi külmutamist (laboritingimustes säilib viirus aastaid).

Varem (1957) on viirust leitud ka toiduainetest, näiteks piimast ja võist.

Arvatakse, et polioviirus hävib kuumutamisel, keetmisel, kuivatamisel, ka UV-kiirguse ja formaldehüüdi sisaldavate desinfitseerivate vahendite toimel.[3]

Polioviirus siseneb organismi küll enamasti epiteelkudede kaudu, kuna viirus asub tervete, haigete inimeste ja rekonvalestsentide nina limaskestal. Soolte kaudu siseneb polioviirus vistseraalsete närvikiudude kaudu ganglionidesse ja seljaajusse. Sealt liigub viirus (oletati varem) lümfiteede kaudu rakuvälises ruumis ja perifeersetes närvides olevate veresoonte kaudu seljaajju ning tekitab seal lümfotsütaarset põletikku. Põletiku tagajärjel arenevad rakkude nekroosid, neurogliia vohamine, sklerootilised ja atroofilised protsessid. [2]. Arvatakse, et paljuneb viirus lümfisüsteemi kudedes ja närvisüsteemi rakkudes (sh motoneuronid).

Lastehalvatus inimestel

Next.svg Pikemalt artiklis Lastehalvatus

Polioviirused on obligatoorsed intratsellulaarsed parasiidid, kes võivad vastuvõtlikele inimestele üle kanduda kas fekaal-oraalse või oraalse kontakti kaudu, ja lastehalvatust põhjustada.

Laste seljaajuhalvatuse aluseks on seljaaju eessarvede ja ka peaaju osade osaline kahjustus.[2].

Raskekujuline müasteenia inimestel

Next.svg Pikemalt artiklis Raskekujuline müasteenia

Mõne raskekujulist müasteeniat põdeva müasteeniku tüümuses on tuvastatud polioviirusega nakatunud makrofaage.[4]

Biomeditsiin

Polioviiruse kunstlikuks reservuaariks on inimeste poolt loodud laboratooriumid ja 'elavat' metsikut polioviirust sisaldavad preparaadid.

1908. avastasid Karl Landsteiner ja Erwin Popper polioviiruse.[5]

1948. aastal avastas dr John Franklin Enders koos kolleegide dr Thomas Huckle Welleri ja dr Frederick Chapman Robbinsiga, et külmikust võetud polioviirus kasvas hästi imikutelt kirurgiliste protseduuride käigus eemaldatud neerukudedel. Hilisemad katsed näitasid, et viirus kasvas ka aju-, naha-, lihas- jt kudedes.[6] Nimetatud doktorid said oma avastuse eest 1954. aastal Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinna.[7]

Patogeense biopreparaadina

Kinnitamata andmetel on Nõukogude Liidus püütud valmistada ka polio- ja Ebolavirus'e geneetiliselt muundatud "hübriidviirust" Ebolapox, mida oleks võimalik kasutada biorelvana.[8]

Vaata ka

  • M-rakk

Viited

  1. "Meditsiinisõnastik" 596:2004.
  2. 2,0 2,1 2,2 M.S. Maslov, "Lastehaigused. Õpik", lk 355, Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1957
  3. Poliomüeliit ehk lastehalvatustõbi, veebiversioon (vaadatud 30.06.2014)
  4. Cavalcante P, Barberis M, Cannone M, Baggi F, Antozzi C, Maggi L, Cornelio F, Barbi M, Didò P, Berrih-Aknin S, Mantegazza R, Bernasconi P., Detection of poliovirus-infected macrophages in thymus of patients with myasthenia gravis., Neurology. 6. aprill 2010 ;74(14):1118–26. doi: 10.1212/WNL.0b013e3181d7d884., veebiversioon (vaadatud 05.02.2015)(inglise keeles)
  5. A Living Chemical, veebiversioon (vaadatud 30.06.2014) (inglise keeles)
  6. Daniel J. Wilson, Polio, 2009, lk 98 – 99, Greenwood Publishing Group, veebiversioon (vaadatud 30.06.2014) (inglise keeles)
  7. "The Nobel Prize in Physiology or Medicine 1954", veebiversioon (vaadatud 30.06.2014), veebiversioon (vaadatud 30.06.2014) (inglise keeles)
  8. Jason K. Dobranic, Ph.D.. "The Future of Biowarfare". EMSL Published Articles. Vaadatud 30.08.2014. Inglise.

Kirjandus

Selles artiklis on kasutatud ingliskeelset artiklit en:Poliovirus seisuga 30.06.2014.

{{bottomLinkPreText}} {{bottomLinkText}}
Polioviirus
Listen to this article