Puhta mõistuse kriitika
From Wikipedia, the free encyclopedia
"Puhta mõistuse kriitika" ("Kritik der reinen Vernunft", originaalis Critik der reinen Vernunft; ee Ainult mõistusest lähtuva kriitika) on saksa filosoofi Immanuel Kanti tuntuim filosoofiline teos, tema tunnetusteoreetiline peateos.
See artikkel räägib teosest; üldmõiste kohta vaata artiklit Puhta mõistuse kriitika (üldmõiste) |
Königsbergi filosoof kirjutas selle teose oma kolmest kriitikast esimesena (järgnesid "Praktilise mõistuse kriitika" ja "Otsustusvõime kriitika"). "Puhta mõistuse kriitikaga on seotud veel "Prolegomena igale tulevasele metafüüsikale, mis on võimeline esinema teadusena" (1783).
"Puhta mõistuse kriitika" ilmus esimeses trükis (A) mais 1781, kui Kant oli 57-aastane. Teine, oluliselt muudetud ja laiendatud trükk (B) ilmus 1787. 1790ndatel ilmusid uued trükid, milles pole võrreldes teise trükiga olulisi muudatusi.
Käesolevas artiklis on aluseks peamiselt teine trükk.[1]