Süsinikdioksiidimaks
From Wikipedia, the free encyclopedia
Süsinikumaks (inglise keeles carbon tax) ehk CO2 emissioonimaks (inglise carbon dioxide tax) on maks, mida tasutakse kauba tootmise või teenuse ja osutamise käigus emiteeritud CO2 koguselt. Senises praktikas maksustatakse süsinikumaksuga valdavalt süsivesikupõhiseid fossiilkütuseid (kivisüsi, põlevkivi, nafta, gaas jms), mida põletatakse energia või soojuse saamiseks. Süsiniku põletamisel ehk hapnikuga ühinemisel tekib soojus ja CO2, vesinikust tekib samas protsessis vesi või veeaur.
Süsinikumaksu kehtestamise põhjuseks on klimaatilised muutused (globaalne soojenemine), mille põhjuseks peetakse CO2 mastaapset emissiooni inimkonna poolt. Süsinikumaksu eesmärgiks on hinnamehhanismi kaudu piirata põletamise läbi saadava energia konkurentsivõimet ning soodustada seeläbi alternatiivsete energiaallikate kasutuselevõttu ja levikut.
CO2 emissioonimaksu kehtestamise ettepaneku tegi briti päritolu Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi (MIT) inseneeriaprofessor David Gordon Wilson 1973. aastal. (29) 2019. aasta alguses avaldas grupp majandusteadlasi ajalehes The Wall Street Journal üleskutse üleüldise CO2 maksu kehtestamiseks, kirjeldades seda kui „kõige kulutõhusamat hooba CO2 emissiooni vähendamiseks“. 2019. aasta veebruariks oli sellele avaldusele alla kirjutanud enam kui 3000 majandusteadlast, sh 27 Nobeli auhinna laureaati. [1]
2019 aasta juuni seisuga on süsinikumaksu kehtestamist plaaninud või juba rakendanud 25 riiki ning 46 riiki koormavad CO2 emissiooni täiendava maksukohustusega või heitmekoguste kauplemise süsteemi läbi. [2]