Seadusjärgne pärimine (Rooma eraõigus)
From Wikipedia, the free encyclopedia
Seadusjärgne pärimine on ühe isiku (pärija) teise isiku (pärandaja) õigustesse ja kohustustesse astumine viimase surma korral. Rooma õiguses eristatakse kahte liiki pärimist: testamendijärgne pärimine (a testato) ja seadusjärgne pärimine (ab intestato).[1] Rooma pärimisõigus on oma olemuselt keeruline ja selles puudub süsteemne ühtsus.[2] Seetõttu käsitlevad ka Justinianuse kogumikust „Digesta” pärimisõiguse teemasid 11 raamatut 50-st.[2]
Seadusjärgselt sai pärida alles siis, kui puudus kehtiv testament. Pärimine seaduse järgi – ab intestato – toimub siis, kui testamenti pole üldse tehtud või testament osutub kehtetuks.[1] Sel juhul määrab seadus, kellele jääb surnud isiku vara.[1] Tavaliselt on surnud isiku pärijateks tema sugulased.[1] Rooma õigus tunneb kahesugust sugulust – võimusugulus (agnatio) ja veresugulus (cognatio).[3] Veresugulus hõlmab isiku lapsi ning võimusugulusega lisanduvad pärijate ringi ka naine ja orjad.[3] Sugulust määrati sugulusastmetega.[3] Seega esimese ringi pärijad olid pärandajale lähedasemad sugulased ja teise ringi pärijad kaugemad.[3]
Seadusjärgse pärimise puhul oli vanim üldreegel, et pärijateks saavad pärandaja võimu all olevad isikud. Sellisel juhul ei olnud oluline võimu all olijate sugu: naised ja mehed said pärida võrdses osas. Kui pärandaja võimu alla ei kuulunud ühtegi isikut, siis said pärijateks sugulusastmelt kõige lähedasemad sugulased. Kui pärandajal sugulased puudusid siis läks tema pärandus riigile.[4]