Sealpool mõnuprintsiipi
From Wikipedia, the free encyclopedia
"Sealpool mõnuprintsiipi" ("Jenseits des Lustprinzips") on Sigmund Freudi teos, mis ilmus 1920. aastal. Eesti keeles ilmus see 2000. aastal raamatus: Sigmund Freud. Ahistus kultuuris. Sealpool mõnuprintsiipi, tlk Krista Läänemets, Vagabund.
Esmatrüki andis välja Internationaler Psychoanalytischer Verlag, teine, ümbertöötatud trükk ilmus 1921, kolmas, ümbertöötatud trükk 1923.
Teos on kirjutatud aastatel 1919 ja 1920.
Kordamissunni analüüsist lähtudes visandas Freud väljatõrjumise ja tungi kontseptsiooni. Seda teost peetakse pöördeliseks Freudi teooria arengus.
Töös on kolm teoreetilist uuendust:
- Väljatõrjuva ja väljatõrjutud psüühilise süsteemi vahekord mõtestatakse ümber. Väljatõrjuvaks instantsiks ei pea Freud enam teadvust, vaid mina, mille tuum on mitteteadvuslik.
- Tunge ei valitse mitte ainult mõnuprintsiip, püüd saavutada mõnu ja vältida norgu, nagu Freud varem mõtles. Tungi jaoks on esmane hoopis tung taastada mingit varasemat seisundit. See tung toimib mõnuprintsiibist sõltumatult, lepib ka noruga, näiteks ärevuse kujul, ja saab mõnuprintsiipi kehtetuks muuta.
- On kaks tungide rühma, elutungid ja surmatungid. Elutungid figureerivad teise nime all juba Freudi varasemates töödes; nende energia on libiido, mis esineb nartsissismina ja objektile suunatud armastusena. Surmatungide mõiste toob Freud sisse selles töös; ta mõistab selle all enesehävitamise tendentsi ning sellest tuletatud agressiivsus- ja destruktsioonikalduvust. Elutungide eesmärk on luua üha suuremaid ühikuid, surmatungide eesmärk on viia organism tagasi anorgaanilisse olekusse.