Semantika
From Wikipedia, the free encyclopedia
Semantika ehk tähendusõpetus on keeleteaduse haru, mis uurib
- keeleüksuste (morfeemide, sõnade, fraaside, lausete) tähendusi ja nende tähenduste muutumist,
- keele ja reaalsete objektide suhteid ning
- keele ja mõtlemise suhteid.
Semantikaks nimetatakse ka keeleüksuse tähendust või tähendusi.
Semantika harud on sõnasemantika, lausesemantika ja tekstisemantika.
Semantika on süntaksi, leksika, morfoloogia ja fonoloogia kõrval üks keele allsüsteemidest.
Charles William Morrise meelest on semantika pragmaatika ja süntaktika kõrval semiootika üks kolmest harust.[1]