Sjögreni sündroom
From Wikipedia, the free encyclopedia
Sjögreni sündroom (ladina keeles syndroma Sjögren; lühend SS) ehk autoimmuunne eksokrinopaatia ehk autoimmuunne epiteliit ehk kuiv sündroom on krooniline põletikuline autoimmuunhaigus, millele on iseloomulik aeglaselt progresseeruv kulg, eksokriinsete näärmete lümfotsütaarne infiltratsioon ja iseloomulike Ro(SS-A)- ja La (SS-B)-autoantikehade teke.[1]
See artikkel vajab toimetamist. (Veebruar 2013) |
Haigusel võib eristada kahte vormi:
- primaarne Sjögreni sündroom on kuiv sündroom, teisi autoimmuunhaigusi ei esine;
- sekundaarne Sjögreni sündroom – lisaks võivad esineda ka skleroderma, reumatoidartriit, süsteemne erütematoosne luupus, polümüosiit, dermatomüosiit, sidekoehaiguse segavorm, krooniline aktiivne hepatiit, diabeet, Gravesi haigus, raskekujuline müasteenia, nodoosne polüarteriit, vaskuliit, türeoidiit.[1]