Sotsiaalpsühholoogia
From Wikipedia, the free encyclopedia
Sotsiaalpsühholoogia on teadusharu, mis uurib, kuidas mõjutab inimeste mõtteid, tundeid ja käitumist teiste inimeste tegelik, kujutletav või mõeldav juuresviibimine.[1] Teadus viitab seal empiirilisele uurimismeetodile. Mõtted, tunded ja käitumine tähistavad kõiki psühholoogilisi muutujaid, mida saab inimesel mõõta. Väide, et teiste inimeste juuresviibimist võidakse kujutleda või sellele mõelda, osutab meie kalduvusele alluda sotsiaalsele mõjule, isegi kui teisi inimesi pole kohal, näiteks televiisorit vaadates või internaliseeritud sotsiaalseid norme järgides.
See artikkel ootab keeletoimetamist. (Aprill 2019) |
Tavaliselt seletavad sotsiaalpsühholoogid inimeste käitumist vaimuseisundite ja vahetu sotsiaalse olukorra interaktsiooni kaudu. Kurt Lewini kontseptuaalses valemis vaadatakse käitumist kui funktsiooni, mille liikmeteks on isik ja keskkond, B=f(P,E).[2] Üldiselt eelistavad sotsiaalpsühholoogid laborikatsetes leitud empiirilisi tulemusi. Sotsiaalpsühholoogia teooriad on tavaliselt pigem spetsiifilised ja fokuseeritud kui kõikehõlmavad ja üldistavad.
Sotsiaalpsühholoogia on interdistsiplinaarne valdkond, mis ühendab psühholoogiat ja sotsioloogiat. Vahetult II maailmasõja järel tegid psühholoogid ja sotsioloogid palju ühiseid uuringuid.[3] Viimasel ajal on need teadused järjest enam spetsialiseerunud ja teineteisest eemaldunud, sotsioloogid keskenduvad peamiselt "makromuutujatele" (näiteks sotsiaalne struktuur). Sotsiaalpsühholoogias on sotsioloogiline lähenemine siiski endiselt samaväärse tähtsusega kui psühholoogiline uurimistöö.
Lisaks lõhele, mis tekkis psühholoogia ja sotsioloogia vahel, on toimunud ka teatav lahknemine Ameerika ja Euroopa sotsiaalpsühholoogide rõhuasetustes. Väga suure üldistusega võib öelda, et Ameerika uurijad on keskendunud rohkem indiviidile, samas kui Euroopas pööratakse rohkem tähelepanu grupitasandi nähtustele (vt grupidünaamika).[4]