St Andrew's Stadium

St Andrew's Stadium on jalgpallistaadion Birminghamis.

St Andrews's Stadium (2005)

Sissepääs staadionile Tilton Roadilt

Öine mäng staadionil (2007)

St Andrew's kuulub klubile Birmingham City FC. Staadion mahutab 30 079 inimest.

Birmingham City FC asutati 1875. Esialgu kandis ta nime Small Heath Alliance, seejärel 1888–1905 Small Heath ja 1905–1943 Birmingham FC. 1877–1906 mängis klubi staadionil, mida nimetati tollal Coventry Road, aga pärast selle lammutamist hakati seda nimetama Muntz Street, sest uus staadion asus samuti Coventry Roadi lähedal. Uus staadion oli vaja otsida sellepärast, et vanale ei mahtunud üle 30 tuhande inimese ja see kippus kitsaks jääma, samuti tahtis maaomanik väga kõrget renti saada. Pärast Birminghami ärakolimist vana staadion lammutati ja sinna ehitati majad.

Klubi leidis uue staadioni jaoks koha umbes kilomeetri võrra kesklinna pool kohas, kus kunagi oli olnud tellisetehas, aga nüüd oli osalt soine jäätmaa. Krundi lähedal asus pühale Andreasele pühitsetud kirik, mille järgi uus staadion ka nime sai. Raha kokkuhoidmiseks ei tellinud klubi staadioni projekti ega ehitustöid väljastpoolt. Kohalik puusepp Harry Pumfrey, kes polnud varem arhitektitööd teinud, projekteeris niisuguse staadioni, mis hilisematel hinnangutel oleks au teinud ka kõige kallimale arhitektile. Klubi direktor, ehitaja Thomas Turley, tegutses ehitustöödel ametnikuna. Arteesia vee allikad, mis varem olid krunti niisutanud, kuivendati ja blokeeriti hulga tonnide ehitusjäätmetega. Kohalikele elanikele pakuti võimalust krundile oma prahti tuua ja nii teeniti veel 800 naelsterlingit (tänapäevases väärtuses 64 000 naela). Kokku maksis staadioni ehitus klubile 10 tuhat naela (tänapäevases väärtuses 0,8 miljonit naela), sealjuures säästeti 2000 naela sellega, et projekti ja ehitust ei tellitud väljastpoolt klubi.

Pärast staadioni valmimist olid selle muruala mõõtmed 105×69 m, mis oli üks suuremaid Inglismaal. Sellele lisandus 4 jardi (3,7 m) laiune muruserv. Tänapäeval on muru laius 100×67 meetrit. Esialgu oli staadioni ümber räbukattega jooksurada ja staadion võis vastu võtta 75 tuhat pealtvaatajat. Staadioni avamäng toimus 26. detsembril 1906 Middlesbrough FC vastu ja lõppes väravateta. Enne mängu sadas öösel lund ning kümned vabatahtlikud, sealhulgas klubi nõukogu liikmed, pidid tükk aega lund rookima, enne kui plats mängukõlblikuks sai.

Teise maailmasõja ajal sai staadion tugevalt kannatada. Saksamaa õhurünnakute ajal langes sinna paarkümmend pommi, sest pommitati staadioni läheduses olevat lõhkeainetehast. Sõja ajal kasutati staadioni tuletõrje jaoks ja 1941. aastal põles peatribüün maha koos kontoriruumide ja seal olevate klubi dokumentidega, kui üks tuletõrjuja ajas kogemata bensiiniämbri veeämbriga segamini, tühjendades söepanni kustutamiseks sellele bensiini.

Esimene suurem moderniseerimine toimus staadionil 1950. aastate alguses. Staadion sai uue katuse. Katuse valmistamisel kasutati konsoole, mistõttu ei olnud enam vaja nii palju katust kandvaid talasid, mis olid vähendanud istekohtade arvu. 1956 paigaldati kaasaegne valgustus. Ametlikult kasutati seda esimest korda selle aasta oktoobris sõprusmängus Dortmundi Borussia vastu.

Põhjalikum rekonstrueerimine toimus 1990. aastate keskel, sest selleks ajaks oli staadion täielikult amortiseerunud ja väga halvas seisukorras. Selle käigus kaotati staadionilt kõik seisukohad ja jäeti üksnes istekohad. Staadioni mahutavus, maksimaalne pealtvaatajate arv vähenes. Kuna Birmingham City FC mängis sel ajal tugevuselt kolmandas liigas, siis polnud see tollaste seaduste järgi kohustuslik (see nõue kehtis üksnes kõrgemate liigade meeskondadele), kuid taas kõrgemale tõustes polnud enam vaja uut remonti hakata tegema.

Staadionil on peetud ka muude spordialade võistlusi, näiteks ragbis ja poksis, sealhulgas Briti impeeriumi tiitlimatše, ning korraldatud kontserte. Staadionil on toimunud ka filmivõtteid.