Osakestefüüsika standardmudel
From Wikipedia, the free encyclopedia
Standardmudel ehk elementaarosakeste füüsika standardmudel on kvantfüüsika teooria, mis kirjeldab tugevat, nõrka ja elektromagnetilist jõudu ning neid vahendavaid või nendega interakteeruvaid elementaarosakesi. See on relativistlik kvantväljateooria, mis püüab ühendada kvantmehaanikat ja erirelatiivsusteooriat.
Teooria loodi ning seda arendati 20. sajandi teisel poolel paljude füüsikute ühistööna.[1] Teooria arengut on toetanud nii eksperimentaalsed kui teoreetilised avastused. Praeguse kuju omandas teooria 1970. aastate keskpaigas, kui eksperimentaalselt kinnitati kvarkide olemasolu.
Hiljem on teooriat kinnitanud ka b-kvargi (1977), t-kvargi (1995) ja tauneutriino (2000) eksperimentaalne avastamine.
Hiljaaegu (2011–2012) avastatud uus boson on kandidaat Higgsi bosonile, mis on viimane teooria poolt ennustatud, kuid eksperimentaalselt avastamata osake.[2]
Tänu võimele seletada suurt hulka eksperimentaalseid tulemusi kutsutakse standardmudelit ka "peaaegu kõige teooriaks".
Mudel ei ole siiski täiuslik kõikide fundamentaalsete interaktsioonide teooria, sest see ei kirjelda gravitatsioonijõudu ega ennusta universumi kiirenevat paisumist. Teoorias puuduvad võimalikud tumeaine ja tumeenergia osakesed, millel oleksid kõik nõutud omadused, mida kosmoloogilised vaatlused ennustavad. Ka ei ennusta standardmudel neutriinode ostsillatsioone ega nende nullist erinevaid masse.
Viimasel ajal on standardmudel leidnud rakendust ka väljaspool osakestefüüsikat, näiteks astrofüüsikas, kosmoloogias ja tuumafüüsikas.