Suur Hadronite Põrguti
From Wikipedia, the free encyclopedia
Suur Hadronite Põrguti (Large Hadron Collider, lühend LHC) on Euroopa Tuumauuringute Keskuse osakestekiirendi Prantsusmaa ja Šveitsi piiril Genfi lähedal. Kiirendi paikneb keskmiselt 100 meetri sügavusel asuvas rõngakujulises umbes 27-kilomeetrise ümbermõõduga tunnelis.[1] See on maailma suurim ja võimsaim kiirendi ning üks suuremaid ja kallimaid inimese loodud rajatisi. Selle peamine ülesanne on tuvastada ülisuure energiani kiirendatud laetud osakeste (prootonite ja raskete ioonide) kokkupõrkel tekkivaid senitundmatuid osakesi.
Kiirendi otsustati rajada 1994. aastal. Eesmärgiks seati lahenduste otsimine seni mõistatuseks jäänud füüsika ja kosmoloogia probleemidele, sealhulgas eelkõige standardmudeli ennustatud Higgsi bosoni avastamine. Loodetakse leida ka muu hulgas teadaolevate osakeste võimalikke supersümmeetrilisi partnereid ja märke tumeaine olemusest, taasluua universumi sünnijärgse seisundi kvark-gluuonplasma, otsida seletust aine ja antiaine ebasümmeetriale, täheldada stringiteooria ennustatavaid lisamõõtmeid.[1]
Ehitust alustati 1998. aastal ja põrguti lülitati esimest korda tööle 10. septembril 2008.[1]
Põrgutis kiirendatakse kahes kõrvutiasuvas vaakumtorus vastassuundades liikuvaid hadronite kimpe raadiosageduslikus elektromagnetväljas. Prootonite maksimaalseks energiaks saadakse täisvõimsusel töötava kiirendi korral 7 TeV ja kiiruseks 99,9999991 protsenti valguse kiirusest. Pliituumade maksimaalne energia on 574 TeV. Ringkiirendi torud ristuvad neljas kohas, kus vastassuunas liikuvatel osakestel lastakse kokku põrgata ja põrke saadused registreeritakse detektorite abil. Osakesi kiirendatakse mitmes etapis, kasutusel on neli eelkiirendit. Hadronite kimpe juhitakse võimsate ülijuhtidest mähistega magnetite abil, mis jahutatakse vedela heeliumi abil absoluutse nulltemperatuuri lähedase temperatuurini.
Veebruaris 2013 peatati põrguti umbes kaheks aastaks, et see täisvõimsusel töötamiseks ümber seadistada.[2]