Tāj Mahal

Tāj Mahal ehk Tadž Mahal [tadž mah'al] on haudehitis Põhja-Indias Agra linnas, mille India suurmogul Džahan laskis ehitada oma abikaasa Arjumand Bano Begumi mälestuseks. Naist tuntakse Mumtaz Mahali nime all, mis tähendab pärsia keeles 'palee valgus'. Ta suri 1630 neljateistkümnenda lapse sünnitamisel. Ehitus algas 1632 ja lõppes 1653^[viide?]. Ehitusel töötas 20 000 inimest, nende seas meistrid Euroopast ja Kesk-Aasiast. Peaarhitekt oli Ustad Isa (Ustad Ahmad) Lahore'ist.

See artikkel on haudehitisest; muusiku kohta vaata artiklit Taj Mahal (muusik).

---

Tāj Mahal
UNESCO maailmapärand
Asukoht	India
Tüüp	Kultuurimälestis
Kriteeriumid	I
Viited	252
Piirkond*	Aasia ja Okeaania
Koordinaadid	27° 10′ 27″ N, 78° 2′ 32″ E
Nimekirja arvatud	1983 (7. istung)
* Regioon on UNESCO määratletud

Nime "Tāj Mahal" algupära pole selge. Džahani valitsemise aegsed õukonnaajalood nimetavad seda lihtsalt Mumtaz Mahali hauaks (rauza). Üldiselt arvatakse, et "Tāj Mahal" on lühendkuju Mumtaz Mahali nimest.

Tāj Mahali ehitamisel kasutati materjale kogu Indiast ja Aasiast. Ehitusmaterjalide veoks kasutati üle 1000 elevandi. Valge marmor toodi Radžastanist, jaspis Pandžabist ning nefriit ja mäekristall Hiinast. Türkiis pärines Tiibetist, lasuriit Afganistanist, safiir Sri Lankalt ja karneool Araabiast. Kokku inkrusteeriti valgesse marmorisse 28 tüüpi vääris- ja poolvääriskive.

Varsti pärast Tāj Mahali valmimist, aastal 1658 kukutas Džahani tema kolmas poeg Aurangzeb ja pani ta Agra lähedal koduaresti. Džahan suri aastal 1666 ja maeti Tāj Mahali Mumtaz Mahali kõrvale.

19. sajandil Tāj Mahali seisund halvenes. Aastal 1857 puhkes Indias ülestõus, mille käigus briti sõdurid ja valitsusametnikud rikkusid hoonet, raiudes selle seintest välja vääris- ja poolvääriskive.

19. sajandi lõpus korraldas India asekuningas George Nathaniel Curzon Tāj Mahali taastamise projekti, mis lõpetati aastal 1908, kolm aastat pärast Curzoni lahkumist asekuninga kohalt. Curzon tellis sisesaali suure valgusti, mis oli projekteeritud Kairo mošees asuva valgusti järgi. Sel ajal rajati aeda briti stiilis muru, mis on seal tänapäevani.

Aastal 1942 rajas valitsus Tāj Mahali ümber tellingud, et ennetada Saksamaa või Jaapani võimalikku õhurünnakut. India-Pakistani sõja ajal aastatel 1965–1971 oli hoone samuti tellingute varjus, et vaenlase lennuväe piloote eksitada.

Tänapäeval on Tāj Mahali hakanud ohustama keskkonnareostus Yamuna jõe kallastel, sealhulgas happevihm, mida soodustab läheduses asuv India suurim naftatööstuskompleks Mathura naftakombinaat. Saaste muudab Tāj Mahali kollakaks. Selleks, et saastega võidelda, on India valitsus kehtestanud Tāj Mahali ümber 10 400 km² suuruse Tāji Trapetsikujulise Tsooni, kus kehtivad ranged heitmete väljalaske standardid.

2011. aastal teatati, et ehitist ähvardab kokkuvarisemine, kuna Yamuna jõe veetaseme languse tõttu on Tāj Mahali mahagonipuust vaiadest vundament muutunud rabedaks.^[1]

Tāj Mahali külastab aastas 2–4 miljonit turisti, neist 200 000 välismaalt. Külastajatele on määratud kahesugused hinnad, välismaalastele palju kõrgemad kui indialastele. Kõige turistiderohkemad kuud on oktoober, november ja veebruar, sest need on kõige jahedamad. Saasteainete vältimiseks ei tohi autoga isegi hoone lähedale sõita, vaid parkimisplatsilt tuleb kohale tulla kas jalgsi või trollibussiga.

2007. aastal kuulutati välja Seitse uut maailmaimet, mille hulka arvati ka Tāj Mahal.

Viited

1. "Aktivistid: Taj Mahali ähvardab kokkuvarisemine" Postimees, 05.10.2011 (vaadatud 6. oktoobril 2011)