Taime stress
From Wikipedia, the free encyclopedia
Taime stress on keskkonnategurite kõikumistest tingitud seisund, mis ületab fülogeneetiliselt omandatud füsioloogilise taluvuse piiri põhjustades taimel tõsiseid talitluslikke ja struktuurseid kahjustusi, nagu taimekasvu aeglustumine ja fotosünteesi kiiruse vähenemine jpt; kõiki keskkonnategureid, mille väärtus erineb optimaalsest, kutsutakse stressiteguriteks.
See artikkel vajab toimetamist. |
Taime võivad tabada abiootilised stressitegurid (abiootiline stress) nagu veestress, kuumastress, külmastress jpt, aga ka biootilised stressitegurid (biootiline stress), mis tulenevad sellest, et nii taimed kui ka teised elusorganismid mõjutavad vastastikku üksteist.[1]
Eraldi stressitegurite rühma moodustavad inimtegevuse tagajärjed, milleks on tööstusettevõtetest elukeskkonda paisatavad saasteained, elektrienergia tootmisel tekkivad heitmed ning põllumajanduses kasutatavad kemikaalid, mille suhtes ei ole taimel geneetiliselt väljakujunenud spetsiifilisi kaitsereaktsioone. Taime ellujäämine saaststressi tingimustes sõltub füsioloogilis-biokeemiliste vastusreaktsioonide iseloomust, ainevahetuse regulatsioonimehhanismide paindlikkusest ja kompensatsioonivõimest.[2]