Telefon
From Wikipedia, the free encyclopedia
Telefon ehk telefoniaparaat (van kõnetraat) on telekommunikatsiooni liini lõppseade, mis võimaldab kahel või rohkemal kõnelejal pidada vestlust, kui nad ei ole otse kuuldeulatuses. Telefon muudab heli elektrisignaaliks, mis kantakse telefoniliinide või linkide kaudu pika vahemaa taha ning muudetakse seal jälle heliks ja vastupidi.
See artikkel räägib üldmõistest; filmi kohta vaata artiklit Telefon (film). |
See artikkel vajab toimetamist. (Juuli 2007) |
Telefoni leiutajaks peetakse šotlast Alexander Graham Belli, kelle patendiavaldus seadmele, mis suutis elektrisignaalist taasluua selgelt arusaadavat inimhäält, rahuldati 1876. aastal[1]. Seda seadet on hiljem täiustanud paljud teised leiutajad. Telefon oli esimene seade, mis võimaldas inimestel omavahel rääkida pikkade vahemaade tagant. See muutus kiiresti asendamatuks. Tänapäeval on telefon üks kõige laiemalt kasutatavaid väikeseadmeid.
2009. aasta lõpuks oli maailmas sõlmitud peaaegu 6 miljardit laua- ja mobiiltelefoni kasutamise lepingut. Nendest 1,26 miljardit olid lauatelefonid ja 4,6 miljardit mobiilsed seadmed.[2]